2010-09-30

EML Admiral Cowan´i neljas reisikiri

Neustadt

Terve nädala veetsime Schlessvig- Holstein´i väikelinnas Neustadt, kus asub Bundesmarine enesepääste-, avariitõrje-, TBK (tuuma-, bioloogiline ja keemiarelv) kaitse jms väljaõppekeskus. Kunagi enne kirjutasin, et sõjalaev peab tavaliselt kahte sõda: välimist st vaenlase vastu ning sisemist, st vaenlase tekitatud kahjustuste vastu. Just kõike seda viimast seal Neustadt´is õpetatakse ja harjutataksegi.

Loomulikult pole mõne päevaga võimalik väga palju uut ja põrutavat õppida, küll aga sai kasutada häid Saksa väljaõppevõimalusi ja instruktorite näpunäiteid. Esimesed kaks päeva pühendati üksikmehe väljaõppele. See koosnes tuletõrjest, lekketõrjest ja enesepäästest – ilma milleta laeval teenida ei saagi.

Tuletõrjeväljaõppeks on sakslasil kasutada suur tuletõrje hall, kus saab erinevaid esemeid - alustades lihtsatest diisli vannidest kuni keerulisemate elektrikappide ja helikopteri maketini välja – kustutada. Saab proovida, mis tunne on reaalset tuld kustutada veega, vahuga ja erinevate käsikustutitega. Põlevaks materjaliks on diisel, mis annab üsna reaalse temperatuuri ja suitsu hulga, arvestades tänapäevases laevaehituses kasutatavaid tehismaterjale. Keskkonnahuviliste rahustuseks peab ütlema, et halli laes oli muljetavaldav ventilatsioonisüsteem koos filtritega, mis enamuse mürgiseid aineid suitsust eemaldas.

Kui üksinda tulekustutamine selge, mindi edasi endise fregati Köln pardale, mis on avariitõrje harjutamiseks kohandatud ehk tegemist on tõeliste laevaruumidega, mis põlema pannakse ja seejärel tegelikult kustutatakse. Laevas peab peale üksikmehe oskuste ka kindel meeskonnatöö ja juhtimine paigas olema.

Teine avariitõrje valdkond on lekketõrje. Esmaseks väljaõppeks oli ehitatud laevakere sektsioon, millesse erinevad lekkekohad – mõrad, mürsuaugud, muljumised jne sisse ehitatud. Iga sellise „augu“ taha viis veetoru, mis „õnnetuse hetkel“ õige survega vett purskama hakkas. Vesi oli õnneks eelsoojendatud, sest külma merevee korral kangestuvad käed üsna pea ning õppetunnid võivad liiga lühikeseks jääda. Lekkeid tõrjutakse peamiselt puidust punne ja tugevdusi ehitades. Siit ka vastus küsimusele,  miks meil laevas suur puidust prusside, kiilude ja punnide tagavara on.

Kui lekketõrje algtõed selged, mindi edasi jälle endise fregati Köln pardale. Seal aga keegi vett ei soojendanud – see tuli otse Läänemerest – ning tingimused olid üsna tõesed koos võimaliku alajahtumise ja käte kangestumisega.

Kolmas suurem valdkond, millega kokku puutusime oli enesepääste, st iga laeval teenija peab teadma ja oskama ennast laevast häda korral päästa. Selliseid harjutusi tehakse meil Eestis ka, aga Neustadt´is sai treeningbasseinis ka laineid tekitada, nii et päästevestiga laevalt st hüppetornist mööda päästevõrku vette ja sealt parve ronimine polnudki enam nii lihtne.

Kolmandal päeval läksime merele ja esimese asjana tegime läbi suuremat sorti päästeharjutuse, kus stsenaariumi kohaselt kaks üksteise poordis olevat miinijahtijat plahvatuse tagajärjel põlema läksid. Neile tulid appi kaks teist miinijahtijat, sh Cowan, ning lisaks veel spetsiaalne tuletõrjelaev Rostock´i sadamast ning kohaliku päästeseltsi kaater. Meie ülesanne oli kogu operatsiooni juhtida. Huvitav oli koordineerida koostööd kahe tsiviillaevaga, kes hoolimata oma professionaalsusest püüdsid nö vähemteadlikke meremehi mängida ning sedasi meile lisatakistusi tekitasid. Siiski said „ohvrid“ päästetud ja kuigi päästeoperatsioonide juhtimise pole just meie eriala, sujus harjutus enam-vähem rahuldavalt.

Päeva teisel poolel tegime laevasiseseid õppehäireid ja kuulasime saksa instruktorite tagasisidet ja kommentaare meie tegevusele. Tegime ühe väiksema tulekahju, mees üle parda ja labade rikke (st laev ei kuula enam rooli ega ole juhitav) õppehäireid.

Neljandal päeval harjutasime välist ja sisemist võitlust koos. Päev algas õhutõrjeharjutusega, mille eesmärgiks oli laevade kaitsmine kahe lennuki vastu ja nende hävitamine. Loomulikult said laevad õhurünnakute käigus „pihta“ ning siis tuli hakata ka sisemist võitlust e avariitõrjet tegema. Miinijahtijate häda on selles, et meeskonnad on suhteliselt väikesed ning igale poole inimesi ei jätku.

Kuigi Cowani meeskond on saanud väljaõpet nii brittide kui ka belglaste-hollandlaste vastavates väljaõppekeskustes, saime seekord ka kolmanda vaatevinkli oma tegevusele.

Kogu tiheda programmi kõrvalt oli aega ka üksusesisestest spordivõistlustest osa võtta, ujumises saime suisa teise koha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar