2011-10-14

EML Tasuja reisikiri 3. osa

Taaskordseid tervitusi kallitele kaasmaalastele kodudesse ja Tööstuse tänavale. Jätkame reisikirja jõudmisega Poola sõjasadamasse asukohaga Swinoujscie linnas. Poola võttis meid vastu juba haruldaseks muutunud sooja ja päikesepaistelise ilmaga, mida sai nädalavahetusel rannas nautida. Ka oli SNMCM grupile korraldatud ka ekskursioonid, laupäeval Swinoujscies (Swinemunde) ja pühapäeval Szczecinisse (proovige hääldada), mis saksapäraselt on nimetatud ka Stettiniks. Swinoujscie oli suhtelislt väike linn ja II MS. ajal palju kannatada saanud, seega ta meie jaoks väga aktraktiivsena ei tundunud. Stettin see eest oli juba oma 400 000 tuhande elaniku ja säilinud vanaaegsete hoonete ja kirikutega teine klass ning see ekskursioon võttis meil terve päeva, muidugi olenes ka kaugus, kuna ta oli laevast ligi 110 km eemal. Väike kurioosum nende ekskursioonide juures oli see kui ilmnes, et giid räägib ainult poola keelt. Ju vist oli agendiga suheldes see väike tõsiasi lihtsalt mainimata jäänud aga olukorra päästis Poola mereväepoolne kontaktohvitser, kes saadeti tõlgina kaasa. Üldjoontes Poolast näiteid tuues, siis toidupoodide sisu sarnanes meie poodidega nii kauba kui ka hinna poolest aga soovida jäi kohalike inglise keele oskus, kohati võis abi olla vene keelest.
Esmaspäev ja merele minek. Lisaks tavapärasele Norra ja Saksa üksusele, lisandusid Poola miinijahtija Flaming (mis jäi meie gruppi), ning terve eelmise aasta ja selle aasta esimese poole SNMCMG1 staabilaev olnud ORP Czernicki, kes saatis meid kaks päeva. Czernikiga tegime koos pukseerimisharjutusi ja ka abi andmist teisele laevale merel. Avarii situatsioon mängiti nõnda, et meie laevas tekkis ulatuslikum tulekahju ja  meil hakkas oma suitsusukeldujatest puudu jääma. Seoses sellega küsiti  lähedalasunud Czernickilt abi suitsusukeldujate ja ka meedikute näol. Peale harjutusi poolakatega võtsime ette juba Oslost tulles tuttavaks saanud tee Fredrikshaveni poole Taani, mille käigus tegime erinevaid side ja rohkem silda puudutavaid harjutusi. Neljapäevaks 08. septembriks andsime sildumisotsad üle Fredrikshaveni tsiviilsadamasse. Fredrikshavenis asub Taani mereväe peamisi baase ja asjaolu, et sõjasadamad külastades lähevad sõjalaevad sõjasadamasse seekord meile ei kehtinud, kuna algava Läänemere suurõppuse Danex/ Northen Coasts 2011 raames oli sõjasadam piisavalt täis erinevate riikide laevu, kaasa arvatud EML „Sakala”. Nõnda pandigi meid mujale. „Sakala” saabumine tõi meile Eestist lähedaste poolt saadetud pakikeste päralejõudmise ja ka toiduvarude täienemise mulgikapsaste, vürtsikilu jm Eestimaise toidu näol. Sellel nädalavahetusel ei olnud eriti aega rihma lõdvaks lasta, kuna pidevalt toimusid erinevad koosolekud nii meie laeva pardal kui ka mujal kohtades, seoses õppustega. Linn ise oli ka iseenesest väike ja vaatamisväärsusi oli vähe, nii et ei olnud hullu kui seal kaua ei saanud olla. Esmaspäeval 12. septembril oli otste äraandmine ja õppustele minek. Meie grupile anti miinidest puhastamiseks Kattegati keskel olev ala, kus kaua jahtida ei saanud, kuna ilmataat hakkas jälle hambaid näitama ja seoses sellega tuli rannikule lähemale ankrusse siirduda. Mõne päevaga ilm rauges ja sai suure hurraaga jälle plaanitut jätkata. Õppuste ajal „vaenlased” meid paatidega ei rünnanud, kuid see eest kimbutati meid lennukitega, nii väiksemate propellerlennukite kui ka hävitajatega. Kuna peamised „lahinguväljad” asusid meie grupist eemal ei saanud me eriti palju actionist ise osa. Danex lõppes meie jaoks 22. septembril kui läksime mõneks tunniks Aarhusi sadamasse vee ja toiduvarude täiendamiseks. Peale seda kandis meri meid edasi Kieli kanali poole ja sealt Zeebruggesse Belgias, mis oli meie reisi esimeseks sadamaks. Kohale jõudsime laupäeva hilisõhtuks 24ndal ja planeeritud minek oli juba 26ndal. Üks (pühapäevane) päev, mis seal vaba oli, sisustati enamasti puhkamisega, kuna pühapäeviti on Belgias enamus kohti kinni. Ametlike tegevustena oli grupiülema korraldatud pidulik lõunasöök laevade komandöridele ja söögid valmistas grupiülema naine ise, lisaks oli õhtul ka vastuvõtt, mis toimus ka meie pardal, kuhu said tulla nii meie oma kui ka teiste laevade meeskondade liikmed staabi poolt pakutavat meelehead mekkima. Meie pardal olev staap, mis koosneb enamjaolt belglastest ja hollandlastest sai võimaluse ka kiirvisiidi koju teha.
Esmaspäev 26 september, taaskohtumiseni Belgia ja kurss Šhotimaa poole läbi La Manche väina ja Iiri mere. Kanali kõige kitsama koha juures, kus ühele poole jääb Dover (U.K) ja teisele poole Calais (Prantsusmaa) on selge ilma korral võimalik näha mõlemat riiki. La Manchest väljumine ja jõudmine Iiri merre, tervitas meid tiheda uduga, mis lubas maksimaalset nähtavust umbes 2 kaablit (u.380m) ja teisi üksuse laevu ei näinud seega üldse. Järgmiseks päevaks udu taandus ja väljas oli soe päike, ning aeg ajalt käisid meid külastamas ka delfiinid kes lahutasid oma meelt laeva kiilu ees hüppamisega. Ületatud sai ka Greenwichi meridiaan, mis tähendas neil, kes tegid seda esmakordselt ja haisesid mulla järgi, tuli see lõhn ära pesta või vastasel korral karta Neptuni enda raevu. Maamulla ärapesu hakkas 28 septembri varahommikul pool 6 vastavate Neptuni poolt määratud protseduuride järgi, mille järel Neptun puhastuse läbinutele väljastas ka vastava sertifikaadi. Peale hommikusi Neptuni seiklusi jätkus tee Glasgow poole, mis meid juba ootas oma odavate riiete ja outlettidega ja jõudsime sinna 29. septembril, peale mida hakkas meie selle aasta viimane suurim õppus Joint Warrior. Aga sellest juba järgmises reisikirjas.....

2011-09-13

EML Tasuja reisikiri 2. osa

Palavad tervitused EML Tasuja meeskonna poolt kõikidele kodustele ja kaaskolleegidele. On  möödunud järjekordne väike osa meie SNMCMG1 perioodis ning nüüd soovimegi seda jagada ka teile kodustele ja kolleegidele, mida Tasuja meeskond on vahepeal teinud ja näinud.   
Nagu esimese reisikirja lõpus mainisime oli siis algamas meie grupi esimene õppus ”BENEFICIAL COORPORATION 2011” mille eesmärgiks oli II Maailmasõja ajal Belgia -,Hollandi - ja Inglise territoriaalvetesse veesatud miinide kahjutuks tegemine ja mille juhtimine toimus Belgia – Hollandi ühendstaabi käe all. Meie rolliks õppusel oli tagada oma staabi juhtimise ja miinijahtijate toetus merel, mis nägi ette varustuse-, inimeste transporti, info töötlemist ja edastamist miinijahtijatele kui ka ühendstaapi jne. Ilm aga rikkus jällegi meie plaanid ning staabi otsusel me esimesed kaks päeva õppusest merel osa ei võtnud, kuna meil ega ka miinijahtijatel poleks seal midagi tulemusrikast teha andnud, vaid tegime erinevaid ühisharjutusi sadamas. Muidugi oli see pettumus kogu üksusele. Eks sadamas oldi juba piisavalt aega veedetud ja kõik me tahtsime minna tegema seda milleks me siia kokku olime tulnud, ehk täpsemalt miine jahtima, lõhkama ja toetama. Sadamast, Den Helderist, andsime otsad kolmapäeva hommikul, kasutades ära rahulikku ilma, mida lubati kuni pärastlõunani. Eesmärgiks oli saada kogu üksus enne õhtust tuule tugevnemist harjutusalade lähistel asuvasse Sheveningeni sadamasse tormivarju, mida peetakse üheks Hollandi kuurortlinnaks. Tuul rauges neljapäeva öösel vastu reedet, peale mida ei tulnudki enam kaua oodata korraldust väljasõiduks. Reede varahommikul andsimegi otsad ja suundusime tegudele. Miinijahtijad alustasid jahtimisega oma alades ning meie läksime Den Helderi lähistele ankrusse oma kohustusi täitma ja uusi korraldusi ootama. Kogu õppuse ajal leiti ja lõhati 11 miini, mis on väga hea tulemus sellistes ilma-oludes ja vee liikumistes ehk hoovustes. Hoovused olid kõigile laevadele katsumusteks, kuna hoovuse kiirus ulatus kuni 6 sõlmeni. Kõige raskem oli muidugi tuukritel, kes pidid selliste vee-voogudega võitlema.
Ega siis meie meeskond alla ei andnud, proovisime kuidas on ujuda sellises hoovuses. Proovimine seisnes selles, et korraldati mees-meres harjutus, kus siis üks meeskonna liige hüppas ankrus olles üle poordi (koos päästevarustusega) ja püüdes kinni saada vees olevast päästerõngast ning tagasi saada laeva. Kõik on võimalik kui tahta, nii saigi meie meeskonna liige ise oma jõududega tagasi laeva. Loomulikult oli paat kogu selle aja veel julgestamas.
19.08.2011 kinnitasime otsad uues sadamas, nimega Amsterdam. Amsterdamis oli võimalus kogu SNMCMG1 üksusel ennast välja puhata eelnevast 2 nädalasest õppusest. 20ndal augustil nii nagu kogu Eesti rahvas ikka, tähistasime meiegi Eesti taasiseseisvumist. Laevas korraldasime kogu meeskonnaga ühe ilusa ja meeldejääva õhtusöögi, muidugi kokkade valmistatud eestimaistest toitudest.
Esmaspäeva 22.08.2011 pealelõunal alustasime oma teekonda Norra Kuningriigi poole. Sellel teekonnal toimusid laevade vahelised harjutused aga ka paljud harjutused tühistati, kuna ilmataat ei tahtnud kuidagi meiega päri olla ja sellepärast me suundusime Kiili kanali poole, et pääseda tuulte ja lainete eest. Jõudes Läänemerele, oli ilm lausa uskumatu, ei tuult, ei lainet. Laevas omavahel naljatades räägiti, et oma meri võtab alati hästi vastu, kuigi laeva vöör tuli suunata hoopis põhja suunas Norra poole läbi Taani väinade. Väinadest läbi jõudes Skaggerakis, korraldasime kogu üksusega käsitulirelvade laskmised, kus siis sai kogu meeskond oma laskeoskust värskendada. Jõudes Norra fjordide vahele oli maastik lausa imeline, mida iga inimene maapealt ei näe. Pealinn Oslo tervitas meid reedel 26.08.2011 ilusa päikesepaistelise ilmaga. Kui vajalikud tööd ja toimetused tehtud olid vabadel meeskonna liikmetel võimalus linna külastada. Laupäeval oli korraltatud meile linna ekskursioon ja muuseumide külastus. Oli tore näha selliseid paiku, kuhu ise naljalt ei satu. Hea mulje jättis Oslo Ooper, Viikingite muuseum, jne. Kahju oli muidugi sellest, et ei saanud külastada Holmenkholleni kuulsat hüppemäge, kuna ilm oli sellel päeval sajune ja udune. Laupäeval oli ka veel väike jalgpalli turniir, õnneks sisehallis. Pühapäev kulus suveniiride ostmiseks ja kaartide saatmiseks. Pühapäeval sai kinnitust ka tõsiasi, et ilm ei soosi meid. Põhjamerel oli väljaspool fjorde tõusnud korralik torm. Esmaspäeval sildusime ümber kõrvalsadamasse ja lõpplikult andsime otsad Oslost alles teisipäeval peale lõunat, et suunduda juba Poolasse Swinoujscisse.
(järgneb...)

2011-08-15

EML Tasuja reisikiri 1. osa

Tasuja tervitused kodustele Den Helderist

Mereväe staabi- ja toetuslaev Tasuja meeskond kirjeldab karmi ülesõitu Põhjamerel ning ettevalmistusi NATO koosseisus miinitõrjegrupp ühes osalemiseks.  

vanemleitnant Annes Babenko, EML Tasuja komandöri abi.

Vaatamata mõningatele viivitustele oleme siiski valmis saanud oma esimese reisikirja. Nüüd soovimegi meeskonna mõtteid ja tähelepanekuid jagada kõigi meie kolleegidega ning kodustega, kes meid kodumaal Eestis ootavad. Nagu mäletate, siis jättis Tasuja meeskond kodusadama seljataha 19. juulil ning suundusime oma kohustusi täitma NATO alalises miinitõrjeüksuses staabilaevana. Pärast Miinisadama väravatest väljumist võtsime kursi Belgia Zeebrügge sadama poole. Ilmataat oli sel päeval meiega ja soosis meie transiiti, tuulutades laeva ja meeskonda 3m/s läänetuulega.

Päev oli laevas vaikne ja rahulik, meeskonna meelsus oli kõrgel ning ootusärevus järgmisse sadamasse jõudmisega suur. Eestimaa jätsime lõplikult seljataha 20. juulil kell 01:50, kui väljusime Eesti territoriaalvetest, viimaseks saatjaks jäi meile Sõrve sääre tuletorn, mis ka peagi horisondi taha kadus. Ülesõidul viisime meeskonnale läbi käsitulirelvade kasutamise ja ohutustehnika-alase väljaõppe, pärast mida toimus ka praktiline laskmine meresihtmärgi pihta. Selleks oli meil kaasa võetud hulgaliselt õhupalle. Kuna ilm oli veel sel hetkel hea, siis väljaõppe-eesmärk saavutati maksimaalselt. Pärast seda jätkasime jällegi oma teekonda Belgiasse ilma viivituseta, sest ilmaennustus lubas õhtuks ja ööks tuule tugevnemist kirde suunast 15m/s, mis pidas ka paika. Õnneks olime selleks ajaks jõudnud Rootsi varju, nii et laine meid eriti ei raputanud. Ilm ise aga oli vihmane ja tuuleiilid tugevad.

Enne Belgiat oli meil muidugi ka vaja läbida Kieli kanal, kuhu me jõudsime neljanda päeva varahommikul. Kiel ise oli veel sügavas unes aga laevaliiklus tihe. Linnatulede säras suundusimegi kanalisse, kus me sõitsime järgmised seitse tundi. Pärast Kieli kanalist väljumist suundusime Elbe jõe kaudu Põhjamerele, kus ootas meid ees kolm ööd-päeva katsumusi, võitlesime karmi tormi ja iseendaga. Kuna ilm tegi omad korrektuurid meeste rivis siis sel hetkel oli näha Tasuja tõelist meeskonnavaimu, kus meeskonnaliikmed aitasid üksteist raskustest üle saada, saades sellevõrra ise vähem puhata. See oli kindlasti kõigile meeskonna liikmetele meeldejääv ja mida vabatahtlikult teist korda enam kogeda ei tahaks. Meile mittesoodsast suunast Põhjamere karmid lained ja tuul, sundisid meid hoogu peatama ning laeva ja meeskonna turvalisuse tagamiseks miinimumkäiguga hoidma laeva vööri vastulaines, mis muidugi ei olnud meie planeeritud teekond. Meie ei olnud sel päeval ainuke laev, kes nii toimis, neid väiksemaid laevu oli seal veel. Tegemist ei olnud mitte tavalise läänemere tormiga vaid hoopis millegi suuremaga. Lained ulatusid kohati 8 kuni 9 meetrini ehk umbes laeva silla katuseni ja mõned olid kõrgemadki. Kaks ööd-päeva kolmest tuli meil tunda Põhjamere karmi kätt. Alles pühapäeva lõunal tuli meile positiivne ilmaennustus, mis lubas tuule vaibumist pühapäeva öösel vastu esmaspäeva. Üllatusena aga vaibus tuul juba pühapäeva õhtul ja me nägime ka päikest mida ilmataat meile ülesõidul kordagi polnud näidanud. Seda võimalust me käest ei lasknud ning kohe kui vähegi tundus, et on võimalus jätkata oma teekonda Zeebrügge poole, me seda ka tegime, kuna olime niigi juba päeva graafikust maas. Zeebrügge sadamasse jõudsime plaanitust ajast 20 tundi hiljem esmaspäeval 25. juulil.

Sadamaperiood oli rahulik. Toimusid lavahooldustööd, staabi kolimine pardale, seadmete installeerimine jne. Vabal ajal tegeleti spordiga ja tutvuti erinevate vaatamisväärsustega. Üheks meeldejäävamaks vaatamisväärsuse külastuseks oli muidugi Zeebrüggest trammiga 40 minuti sõidu kaugusel Ostendes asuv II Maailmasõja algul  rajatud kaitseliin ehk „Atlandi Vall”.
28. juuli hilisõhtul liitus meiega veel Norra miinijahtija Maole, kes oli samuti oma saabumisega hilinenud, kuna ilmaolud ei lubanud neid oma kodusadamast väljuda.

Belgia Zeebrügge sadama jätsime seljataha 2. augusti pärastlõunal ning hakkasime suunduma Hollandisse Den Helderi sõjasadama poole. Ülesõidul tegime koos Norra miinijahtijaga erinevaid harjutusi, et treenida meeskondi.
4. augusti hommikul seadsime laeva vööri Hollandi sõjasadamasse Den Helderisse, kus meiega liitusid veel kaks miinijahtijat, sakslaste Ueberherrn ja Hollandlaste Vlaardingen. Esimestel päevadel oli meil sadamas üldised laevatööd ja erinevaid koosolekuid, et arutada edasisi plaane ning tegevusi. Sama päeva õhtul, korraldas meie grupiülem kõikidele laevade meeskondadele tutvumis- ja tervitusvastuvõtu, mis toimus Tasuja pardal miinitekil.
Sai ka maha peetud üks korralik jalgpalli võistlus, kus osalesid sakslaste, norrakate ja loomulikult meie eestlaste võistkond. Väga tasavägiste mängudega, õnnestus meil saavutada teine koht.

Peagi on käes järjekordne töönädal ning meil aeg taas otsad anda ja merele seilata oma esimesele õppusele. Hetkel aga ootame staabi otsust, kas osaleda õppusel ja millises mahus, kuna ilm siin Den Helderis ainult halveneb. Tuule tugevust lubab sama mida me juba kogesime Põhjamerel, aga eks see paistab.

Praeguseks aga veelkord meiepoolsed tervitused ja jällekuulmiseni.
  

EML Tasuja

Komandör vanemleitnant Indrek Vinkel

Varasemad komandörid (Eesti lipu all):
Ltn Erkki Silm aprill 2006 - juuli 2007

EML Tasuja pildialbum Laevaklass: Lindormen
Laevatüüp: tuukri- ja toetuslaev
Ehitatud: 1977 Svendborg Vaerft, Taani Kuningriik
Endine nimi: Lindormen
Veeväljasurve: 577 t
Pikkus: 44,5 m
Laius: 9 m
Süvis : 2,9 m
Korpus: teras
Peamasinad: 2 Frichs; 1200 kW; 2 reguleeritava sammuga sõukruvi
Kiirus: 14 sõlme
Meeskond: 27 (sh. 5 ohvitseri, koikohti on 35-le inimesele)
Relvastus: 2 12,7 mm raskekuulipildujat Browning
Radarid: 2 navigatsiooniradarit, I-band
Lisaks: piiratud kütuseandmise võimalus
EML Tasuja vapil on hõbedane mõõk, mis viitab Tasuja tähendusele eestlaste muistses vabadusvõitluses ja samanimelise laeva osale Vabadussõjas. EML Tasuja vapikirjaks on "More Maiorum" ("esivanemate kombel"). Vapi kujundas heraldik Priit R. Herodes.


Tasuja on ehitatud Taani Kuningriigis asuvas Svendborg Vaerft'is . Eesti lipp heisati laeval 12. aprillil 2006.
Lindormen-klassi laevu on peale miiniveeskamisülesannete perioodiliselt kasutatud ka staabi- ja toetuslaevana NATO miinitõrjeeskaadris. Selleks on laeval hea operatiivvõimekus, mis võimaldab teda kasutada kuni 6-liikmelise staabi platvormina.

8. juulil 2006 uuendati Mereväe ja Kunda linna vahelist sõpruslepingut, millega Kunda vapi kandmise õigus läks üle Tasujale. Varem on Kunda vapilaevadeks olnud miinitraalerid Kalev ja Vaindlo.
Lisaks on pardal kaks töökoda, puurmasinad ja treipingid, vajadusel saab sisustada tuukritöökoja. Laeval on ka piiratud kütuseandmise võimalus, tankide maht 48 m³ ja mageveevaru kuni 39 m³.
Laeval on põtkur, kaks kummipaati (üks kuni 8 inimesele ja teine 4 inimesele ), kaks 2,2-tonnise kandejõuga kraanat: üks vööri- ja teine ahtritekil, mahukas kinnine miinitekk , mida saab vajadusel kasutada nii staabiruumidena, väljaõppeks või tuukrite tegevuse toetuseks. Laeva luugid avanevad otse veepiirile, samuti on piisavalt ruumi tuukrite barokambri jaoks.

Ülesanded

•  Tuukrigrupi väljaõppe ja toetuslaev
•  meresõiduohutuse ja –vabaduse tagamine Eesti vetes
•  merepäästetööd
•  osalemine Balti miinitõrjeeskaadri BALTRON töös
•  Eesti esindamine rahvusvahelistel õppustel ja operatsioonidel
•  Madruse baaskursuse erinevate väljaõppeetappide läbiviimine

2011-02-17

Reisikirjad Aadeni lahelt 4. osa

Viimasest kirjast on möödas rohkem kui 60 päeva, selle ajaga oleme külastanud nelja
sadamat ja teinud arvukalt erinevaid operatsioone Aadeni lahel ja India ookeanil.
Varasemalt olen kirjutanud nii meeldivast vastuvõtust laeval, ülesõidust
operatsioonialale ja kirjeldanud meie reaalseid ülesandeid andmaks paremat ettekujutust meie
tööst. Seekord teen lühikese ülevaate meie laeva tegevuspiirkonnast,
Eesmärk on anda mõista kui suurel alal piraatlus tegelikult tegutseb. Igaüks võib oma vaimusilmas seda teekonda kaardil ette kujutada.

Väljusime Djiboutist merele vahetult enne jõule. Võtsime kursi meile määratud
vastutusalale. Pühade ajal täitsime oma ülesandeid nagu igal teisel päeval.
Patrullisime pikki Aadeni lahte. Kontrollisime kahtlaseid aluseid, et kas tegu
pole ikka piraatidega. Tüüpiline kahtlane alus on varustatud ohtrate kütusetünnide ja
paari väiksema paadiga mis lohisevad slepis järele või on tõstetud tekile. Kahtlusaluste piraatideks tunnistamise teeb keeruliseks see, et kütust ja paate on vaja ka kalameestel. Relvi, redeleid ja teisi asitõendeid leidmata tuleb tunnistada kahtlusalused tavalisteks kalameesteks.

Jätkasime patrullimist kuni vahetult enne uut aastat saime hädaabisignaali laevalt, millelt olime eelnevalt ära päästnud haige meeskonnaliikme. (Lühidalt mainitud eelmises kirjas. Nüüdseks on meesterahvas haiglast väljas oma perekonna juures).

Muutsime kurssi, ees ootas taaskord 370 meremiiline teekond India ookeanile. Jätkasime tavapärase patrullimisega. Päevi hiljem saime  korralduse väljuda oma vastutusalast ja võtta kurss pikki Somaalia idarannikut l6una poole. Peale paari päeva sõitu hakkas paistma rannik, mis oli tihedalt täis pikitud piraatide külasid punaste mägede taustal. Siin tiirutas kümneid aluseid, kellest paljud meid nähes suundusid koheselt eemale.

Käisime piraatide külades luurel. Tüüpiline piraatluse toetusjaam on väike asula rannikul, mis on täis kütusemahuteid ja skiffe. Vahel möödusime ka suurematest linnadest ja asulatest. Elu on siin ajast kõvasti maha jäänud. Puuduvad igasugused sadamaehitised ja infrastruktuur. Kaubalaevad seisavad reidil, nende külje all kümmekond skiffi, milledele t6stetakse kraanadega olmekaupa.

Pakendid laotakse rannaliivale. Need viivad sealt omakorda laiali kaamelid. Alused mis
julgevad siia vetese tulla on tõeliselt vanad ja rääbakad mitte nagu laevad, mis on
pantvangis. Kaaperdatud laevadele on omad ankruplatsid pikki Somaalia rannikut kus
seistakse tosinjagu kaupa, ümber tiirutamas skiffid varustamaks vangistajaid
toiduga, nt. elusate loomadega. On laevu, mis seisavad siin juba kauem kui poolteist
aastat. Jätkasime luure operatsiooniga seni, kuni j6udsime teisele poole ekvaatorit
Somaalia ja Keenia riigi piirile.

Sisenesime Keenia territooriumile ja tegime rutiinse sadamapeatuse Mombasa linnas.
Laadisime pardale viis merekontinerit toitu. Laevas vahetati välja tosinajagu
meeskonnaliiget, kohale toodi paljude erialade spetsialistid suuremateks remont- ja
hooldustöödeks. Peale sadamast väljumist jätkasime samalaadsete operatsioonidega
India ookenail kuni jõudsime Aadeni lahele. Patrullisime pikki IRTC nimelist
koridori, mis kulgeb mööda Omaani rannikut kuni j6udsime taaskord Djiboutise. Laeva
24 päevane toidumoon hakkas lõppema. Taaskord täiendati proviandivarusid. Seekord tangiti kütust merele Ameerika Ühendriikide varustuslaevalt.

Nädalake hiljem ületasime ekvaatori kolmandat korda. 11  veebruaril jäime Seišellide lähedale ankrusse, olles eelnevalt seilanud 21 päeva.  Ühte poordi sõitis tanker kütuse pumpamiseks, teise poordi väike kaubaalus proviandi ja varustuse laadimiseks. Kätte saadi postipakid kodustelt.

                                                                                                         Seišellide nimi on piraatide julma käitumise tõttu käinud hiljuti läbi ka eesti meediast. Siinne
olukord on muutunud ohtlikuks, millele andis tõendust omalaadne rekord siia sõites. Nimelt saime ühel päeval kahel korral hädaabi kutsungi tsiviilaluselt. Samuti
juhtusin lugema Seišellide ajalehte kus piraatlus tundus olevat teema number üks. Kohalik, kunagi piraatide käes pantvangis olnud laevakapten annab teise vabaduses oldud aasta puhul välja raamatu oma kannatustest ja läbielamistest.

16 veebruari hommikuse seisuga olime läbinud terve missiooni peale kokku 25250
meremiili.

Kirja pannud v-mdr Madis Liiv