2011-02-17

Reisikirjad Aadeni lahelt 4. osa

Viimasest kirjast on möödas rohkem kui 60 päeva, selle ajaga oleme külastanud nelja
sadamat ja teinud arvukalt erinevaid operatsioone Aadeni lahel ja India ookeanil.
Varasemalt olen kirjutanud nii meeldivast vastuvõtust laeval, ülesõidust
operatsioonialale ja kirjeldanud meie reaalseid ülesandeid andmaks paremat ettekujutust meie
tööst. Seekord teen lühikese ülevaate meie laeva tegevuspiirkonnast,
Eesmärk on anda mõista kui suurel alal piraatlus tegelikult tegutseb. Igaüks võib oma vaimusilmas seda teekonda kaardil ette kujutada.

Väljusime Djiboutist merele vahetult enne jõule. Võtsime kursi meile määratud
vastutusalale. Pühade ajal täitsime oma ülesandeid nagu igal teisel päeval.
Patrullisime pikki Aadeni lahte. Kontrollisime kahtlaseid aluseid, et kas tegu
pole ikka piraatidega. Tüüpiline kahtlane alus on varustatud ohtrate kütusetünnide ja
paari väiksema paadiga mis lohisevad slepis järele või on tõstetud tekile. Kahtlusaluste piraatideks tunnistamise teeb keeruliseks see, et kütust ja paate on vaja ka kalameestel. Relvi, redeleid ja teisi asitõendeid leidmata tuleb tunnistada kahtlusalused tavalisteks kalameesteks.

Jätkasime patrullimist kuni vahetult enne uut aastat saime hädaabisignaali laevalt, millelt olime eelnevalt ära päästnud haige meeskonnaliikme. (Lühidalt mainitud eelmises kirjas. Nüüdseks on meesterahvas haiglast väljas oma perekonna juures).

Muutsime kurssi, ees ootas taaskord 370 meremiiline teekond India ookeanile. Jätkasime tavapärase patrullimisega. Päevi hiljem saime  korralduse väljuda oma vastutusalast ja võtta kurss pikki Somaalia idarannikut l6una poole. Peale paari päeva sõitu hakkas paistma rannik, mis oli tihedalt täis pikitud piraatide külasid punaste mägede taustal. Siin tiirutas kümneid aluseid, kellest paljud meid nähes suundusid koheselt eemale.

Käisime piraatide külades luurel. Tüüpiline piraatluse toetusjaam on väike asula rannikul, mis on täis kütusemahuteid ja skiffe. Vahel möödusime ka suurematest linnadest ja asulatest. Elu on siin ajast kõvasti maha jäänud. Puuduvad igasugused sadamaehitised ja infrastruktuur. Kaubalaevad seisavad reidil, nende külje all kümmekond skiffi, milledele t6stetakse kraanadega olmekaupa.

Pakendid laotakse rannaliivale. Need viivad sealt omakorda laiali kaamelid. Alused mis
julgevad siia vetese tulla on tõeliselt vanad ja rääbakad mitte nagu laevad, mis on
pantvangis. Kaaperdatud laevadele on omad ankruplatsid pikki Somaalia rannikut kus
seistakse tosinjagu kaupa, ümber tiirutamas skiffid varustamaks vangistajaid
toiduga, nt. elusate loomadega. On laevu, mis seisavad siin juba kauem kui poolteist
aastat. Jätkasime luure operatsiooniga seni, kuni j6udsime teisele poole ekvaatorit
Somaalia ja Keenia riigi piirile.

Sisenesime Keenia territooriumile ja tegime rutiinse sadamapeatuse Mombasa linnas.
Laadisime pardale viis merekontinerit toitu. Laevas vahetati välja tosinajagu
meeskonnaliiget, kohale toodi paljude erialade spetsialistid suuremateks remont- ja
hooldustöödeks. Peale sadamast väljumist jätkasime samalaadsete operatsioonidega
India ookenail kuni jõudsime Aadeni lahele. Patrullisime pikki IRTC nimelist
koridori, mis kulgeb mööda Omaani rannikut kuni j6udsime taaskord Djiboutise. Laeva
24 päevane toidumoon hakkas lõppema. Taaskord täiendati proviandivarusid. Seekord tangiti kütust merele Ameerika Ühendriikide varustuslaevalt.

Nädalake hiljem ületasime ekvaatori kolmandat korda. 11  veebruaril jäime Seišellide lähedale ankrusse, olles eelnevalt seilanud 21 päeva.  Ühte poordi sõitis tanker kütuse pumpamiseks, teise poordi väike kaubaalus proviandi ja varustuse laadimiseks. Kätte saadi postipakid kodustelt.

                                                                                                         Seišellide nimi on piraatide julma käitumise tõttu käinud hiljuti läbi ka eesti meediast. Siinne
olukord on muutunud ohtlikuks, millele andis tõendust omalaadne rekord siia sõites. Nimelt saime ühel päeval kahel korral hädaabi kutsungi tsiviilaluselt. Samuti
juhtusin lugema Seišellide ajalehte kus piraatlus tundus olevat teema number üks. Kohalik, kunagi piraatide käes pantvangis olnud laevakapten annab teise vabaduses oldud aasta puhul välja raamatu oma kannatustest ja läbielamistest.

16 veebruari hommikuse seisuga olime läbinud terve missiooni peale kokku 25250
meremiili.

Kirja pannud v-mdr Madis Liiv