EML Admiral Cowan´i kuues reisikiri
Läänemeri, Põhjameri, Atlandi ookean
Peale mõnepäevast sissepõiget kodusadamasse, ühinesime üksusega keset Läänemerd ning algas ülesõit läbi Taani väinade ja Põhjamere Šotimaa suunas.
Juba varakult enne Öresundi silda (see mis ühendab Malmö linna Amageri saare st Kopenhaageniga) hakkas silda tasahilju rahvast kogunema. Kõigil pilgud silla poole. Komme näeb ette, et kui silla alt läbi sõidad ja samal ajal rong üle silla sõidab, tuleb vahiohvitseril oma sajalisi luftitada ja tervele meeskonnale välja teha. Vahis oli OPO (operatsioonide ohvitser). Juba kaugelt näha, et Taani poolt tuleb rong. Aga nii kaugelt, et jõudis veel kaugemalt enne meid Rootsi. Vahetult enne silda kihutab Rootsi poolt kiirrong ja jõuab kõikide kurvastuseks napilt enne meid minekut teha. OPOl vedas. Ja kohe peale silla alt läbisõitu tuli uus kiirrong Taani poolt Rootsi – tõeline nöök.
Taani põhjatipus – Frederikshavn´is – tegime lühikese peatuse, et kütuse- ja veevarusid täiendada ning seejärel alustasime Põhjamere ületamist. Esimene öö Skagerrakis oli tormine, nii et enamus asju, mis enne veel polnud oma kohta laevas leidnud, tegid seda. Üksuse ülem otsustas koostöös oma padrega (poolakad on teadupärast katoliiklased) isegi terve pühapäeva halva ilma tõttu harjutustest vabaks päevaks kuulutada.
Kogu ülesõit Šotimaale oli paras „tigude ralli“ – et õigeks ajaks kohale jõuda, pidi keskmine kiirus üsna suur olema ja nn pidurdavaid harjutusi ei saanud teha. Kõik harjutused ongi jagatud pidurdavateks ja mitte-pidurdavateks, vastavalt sellele, kas harjutuse käigus on vaja kiirust alla võtta ja manööverdada või mitte. Peamised mittepidurdavad harjutused on side- ja kõik sünteetilised harjutused. Sünteetilised se´s mõttes, et tegevus toimub vaid raadioeetris.
Põhjamerel oli ilm juba päris kena – loksus vaid vana ummiklaine. Ületasime null-meridiaani ja jõudsime läänepoolkerale. Selle sündmuse tähistamiseks toimus nende meeskonna liikmete traditsiooniline ristimine, kes kunagi varem sõjalaeval null-meridiaani ületanud polnud. Noviitsidel tuli enese õigustuseks mõned ülesanded täita ja oma julgust tõestada, et Vana Neptun nad lõpuks läänepoolkerale ka ametlikult lubaks.
„Albioni rand“ hakkas paistma keset ööd ja esimesena läbisime Pentland Firth´i läändemineva hoovusega. Pentland Firth, Šotimaa põhjatipu ja Orkney saatre vaheline väin on kuulus selle poolest, et seal esineb maailma kõige suurem loodetest (tõusud ja mõõnad) põhjustatud hoovus – kuni ca 11 sõlme (meie tippkiirus on ca 12 sõlme)! Seetõttu oli vaja tabada õiget „hoovuse akent“.
Šotimaa läänerannikul kohtusime HMS Albion´iga – Briti dessantlaevaga, mis parasjagu merejalaväe noortele dessantharjutust tegi. Olukorda ära kasutades, organiseeris meie üksuses olev Briti laev HMS Penzance kohe personali vahetuse. Selliseid vahetusi toimub üksuse siseselt iga päev, eesmärgiks tutvuda teiste laevade, kommete, eluolu, protseduuride jms. Seekord avanes võimalus saata keegi suurele dessantlaevale ning väljavalituks osutus meie mehaanik. Vastu saime aga oma esimesel merepraktikal oleva Royal Navy ohvitserihakatise – Officer Cadet. Selliseid saadeti Albion´ilt peaaegu kõikide miinijahtijate peale, et nood ka väikese laeva elu näeksid. Kõige muu olulise kõrvalt näidati kadetile õhtutundidel ka eesti kultuuri: „Maleva“ filmi ja „Nu pogodi“ multikaid – Welcome to Estonia!
Teekond Glasgow´ni kulges mööda Lääne-Šoti ranniku äärseid saartega varjatud kitsusi, mida kohalikud Inner Leads´iks kutsuvad. See koosneb sadadest saartest, nendevahelistest väinadest ning loch´idest (fjordi kohalik nimetus). Ka siin tuleb hoovusi täpselt arvestada, sest valel ajal st vastu hoovust sõites ei pruugi just palju edasi jõuda. Rannaäärne maastik on Põhja-Atlandile iseloomulikult karm, kaljumäed kerkivad otse veepiirilt, ilm on enamasti udune ja sajab vähemalt uduvihma. Aga jumalast mahajäätud pole see kant siiski mitte – faarvaatrid on täis kalureid, rannaääres on tihti sadamakohti ja ka Royal Navy toimetab nendes vetes päris usinalt. Teel kohtasime näiteks üht allveelaeva, mis pealvee mööda sõitis. Šoti rannaveed on päris ametlikult jagatud Šoti harjutusaladeks, kus kogu meresõit toimub kooskõlas ja harmoonias kohaliku mereväe õppustega – st valel ajal vales kohas olles saad sellest igal juhul teada!
Läänemeri, Põhjameri, Atlandi ookean
Peale mõnepäevast sissepõiget kodusadamasse, ühinesime üksusega keset Läänemerd ning algas ülesõit läbi Taani väinade ja Põhjamere Šotimaa suunas.
Juba varakult enne Öresundi silda (see mis ühendab Malmö linna Amageri saare st Kopenhaageniga) hakkas silda tasahilju rahvast kogunema. Kõigil pilgud silla poole. Komme näeb ette, et kui silla alt läbi sõidad ja samal ajal rong üle silla sõidab, tuleb vahiohvitseril oma sajalisi luftitada ja tervele meeskonnale välja teha. Vahis oli OPO (operatsioonide ohvitser). Juba kaugelt näha, et Taani poolt tuleb rong. Aga nii kaugelt, et jõudis veel kaugemalt enne meid Rootsi. Vahetult enne silda kihutab Rootsi poolt kiirrong ja jõuab kõikide kurvastuseks napilt enne meid minekut teha. OPOl vedas. Ja kohe peale silla alt läbisõitu tuli uus kiirrong Taani poolt Rootsi – tõeline nöök.
Taani põhjatipus – Frederikshavn´is – tegime lühikese peatuse, et kütuse- ja veevarusid täiendada ning seejärel alustasime Põhjamere ületamist. Esimene öö Skagerrakis oli tormine, nii et enamus asju, mis enne veel polnud oma kohta laevas leidnud, tegid seda. Üksuse ülem otsustas koostöös oma padrega (poolakad on teadupärast katoliiklased) isegi terve pühapäeva halva ilma tõttu harjutustest vabaks päevaks kuulutada.
Kogu ülesõit Šotimaale oli paras „tigude ralli“ – et õigeks ajaks kohale jõuda, pidi keskmine kiirus üsna suur olema ja nn pidurdavaid harjutusi ei saanud teha. Kõik harjutused ongi jagatud pidurdavateks ja mitte-pidurdavateks, vastavalt sellele, kas harjutuse käigus on vaja kiirust alla võtta ja manööverdada või mitte. Peamised mittepidurdavad harjutused on side- ja kõik sünteetilised harjutused. Sünteetilised se´s mõttes, et tegevus toimub vaid raadioeetris.
Põhjamerel oli ilm juba päris kena – loksus vaid vana ummiklaine. Ületasime null-meridiaani ja jõudsime läänepoolkerale. Selle sündmuse tähistamiseks toimus nende meeskonna liikmete traditsiooniline ristimine, kes kunagi varem sõjalaeval null-meridiaani ületanud polnud. Noviitsidel tuli enese õigustuseks mõned ülesanded täita ja oma julgust tõestada, et Vana Neptun nad lõpuks läänepoolkerale ka ametlikult lubaks.
„Albioni rand“ hakkas paistma keset ööd ja esimesena läbisime Pentland Firth´i läändemineva hoovusega. Pentland Firth, Šotimaa põhjatipu ja Orkney saatre vaheline väin on kuulus selle poolest, et seal esineb maailma kõige suurem loodetest (tõusud ja mõõnad) põhjustatud hoovus – kuni ca 11 sõlme (meie tippkiirus on ca 12 sõlme)! Seetõttu oli vaja tabada õiget „hoovuse akent“.
Šotimaa läänerannikul kohtusime HMS Albion´iga – Briti dessantlaevaga, mis parasjagu merejalaväe noortele dessantharjutust tegi. Olukorda ära kasutades, organiseeris meie üksuses olev Briti laev HMS Penzance kohe personali vahetuse. Selliseid vahetusi toimub üksuse siseselt iga päev, eesmärgiks tutvuda teiste laevade, kommete, eluolu, protseduuride jms. Seekord avanes võimalus saata keegi suurele dessantlaevale ning väljavalituks osutus meie mehaanik. Vastu saime aga oma esimesel merepraktikal oleva Royal Navy ohvitserihakatise – Officer Cadet. Selliseid saadeti Albion´ilt peaaegu kõikide miinijahtijate peale, et nood ka väikese laeva elu näeksid. Kõige muu olulise kõrvalt näidati kadetile õhtutundidel ka eesti kultuuri: „Maleva“ filmi ja „Nu pogodi“ multikaid – Welcome to Estonia!
Teekond Glasgow´ni kulges mööda Lääne-Šoti ranniku äärseid saartega varjatud kitsusi, mida kohalikud Inner Leads´iks kutsuvad. See koosneb sadadest saartest, nendevahelistest väinadest ning loch´idest (fjordi kohalik nimetus). Ka siin tuleb hoovusi täpselt arvestada, sest valel ajal st vastu hoovust sõites ei pruugi just palju edasi jõuda. Rannaäärne maastik on Põhja-Atlandile iseloomulikult karm, kaljumäed kerkivad otse veepiirilt, ilm on enamasti udune ja sajab vähemalt uduvihma. Aga jumalast mahajäätud pole see kant siiski mitte – faarvaatrid on täis kalureid, rannaääres on tihti sadamakohti ja ka Royal Navy toimetab nendes vetes päris usinalt. Teel kohtasime näiteks üht allveelaeva, mis pealvee mööda sõitis. Šoti rannaveed on päris ametlikult jagatud Šoti harjutusaladeks, kus kogu meresõit toimub kooskõlas ja harmoonias kohaliku mereväe õppustega – st valel ajal vales kohas olles saad sellest igal juhul teada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar