Tasuja tervitused kodustele Den Helderist
Mereväe staabi- ja toetuslaev Tasuja meeskond kirjeldab karmi ülesõitu Põhjamerel ning ettevalmistusi NATO koosseisus miinitõrjegrupp ühes osalemiseks.
vanemleitnant Annes Babenko, EML Tasuja komandöri abi.
Vaatamata mõningatele viivitustele oleme siiski valmis saanud oma esimese reisikirja. Nüüd soovimegi meeskonna mõtteid ja tähelepanekuid jagada kõigi meie kolleegidega ning kodustega, kes meid kodumaal Eestis ootavad. Nagu mäletate, siis jättis Tasuja meeskond kodusadama seljataha 19. juulil ning suundusime oma kohustusi täitma NATO alalises miinitõrjeüksuses staabilaevana. Pärast Miinisadama väravatest väljumist võtsime kursi Belgia Zeebrügge sadama poole. Ilmataat oli sel päeval meiega ja soosis meie transiiti, tuulutades laeva ja meeskonda 3m/s läänetuulega.
Päev oli laevas vaikne ja rahulik, meeskonna meelsus oli kõrgel ning ootusärevus järgmisse sadamasse jõudmisega suur. Eestimaa jätsime lõplikult seljataha 20. juulil kell 01:50, kui väljusime Eesti territoriaalvetest, viimaseks saatjaks jäi meile Sõrve sääre tuletorn, mis ka peagi horisondi taha kadus. Ülesõidul viisime meeskonnale läbi käsitulirelvade kasutamise ja ohutustehnika-alase väljaõppe, pärast mida toimus ka praktiline laskmine meresihtmärgi pihta. Selleks oli meil kaasa võetud hulgaliselt õhupalle. Kuna ilm oli veel sel hetkel hea, siis väljaõppe-eesmärk saavutati maksimaalselt. Pärast seda jätkasime jällegi oma teekonda Belgiasse ilma viivituseta, sest ilmaennustus lubas õhtuks ja ööks tuule tugevnemist kirde suunast 15m/s, mis pidas ka paika. Õnneks olime selleks ajaks jõudnud Rootsi varju, nii et laine meid eriti ei raputanud. Ilm ise aga oli vihmane ja tuuleiilid tugevad.
Enne Belgiat oli meil muidugi ka vaja läbida Kieli kanal, kuhu me jõudsime neljanda päeva varahommikul. Kiel ise oli veel sügavas unes aga laevaliiklus tihe. Linnatulede säras suundusimegi kanalisse, kus me sõitsime järgmised seitse tundi. Pärast Kieli kanalist väljumist suundusime Elbe jõe kaudu Põhjamerele, kus ootas meid ees kolm ööd-päeva katsumusi, võitlesime karmi tormi ja iseendaga. Kuna ilm tegi omad korrektuurid meeste rivis siis sel hetkel oli näha Tasuja tõelist meeskonnavaimu, kus meeskonnaliikmed aitasid üksteist raskustest üle saada, saades sellevõrra ise vähem puhata. See oli kindlasti kõigile meeskonna liikmetele meeldejääv ja mida vabatahtlikult teist korda enam kogeda ei tahaks. Meile mittesoodsast suunast Põhjamere karmid lained ja tuul, sundisid meid hoogu peatama ning laeva ja meeskonna turvalisuse tagamiseks miinimumkäiguga hoidma laeva vööri vastulaines, mis muidugi ei olnud meie planeeritud teekond. Meie ei olnud sel päeval ainuke laev, kes nii toimis, neid väiksemaid laevu oli seal veel. Tegemist ei olnud mitte tavalise läänemere tormiga vaid hoopis millegi suuremaga. Lained ulatusid kohati 8 kuni 9 meetrini ehk umbes laeva silla katuseni ja mõned olid kõrgemadki. Kaks ööd-päeva kolmest tuli meil tunda Põhjamere karmi kätt. Alles pühapäeva lõunal tuli meile positiivne ilmaennustus, mis lubas tuule vaibumist pühapäeva öösel vastu esmaspäeva. Üllatusena aga vaibus tuul juba pühapäeva õhtul ja me nägime ka päikest mida ilmataat meile ülesõidul kordagi polnud näidanud. Seda võimalust me käest ei lasknud ning kohe kui vähegi tundus, et on võimalus jätkata oma teekonda Zeebrügge poole, me seda ka tegime, kuna olime niigi juba päeva graafikust maas. Zeebrügge sadamasse jõudsime plaanitust ajast 20 tundi hiljem esmaspäeval 25. juulil.
Sadamaperiood oli rahulik. Toimusid lavahooldustööd, staabi kolimine pardale, seadmete installeerimine jne. Vabal ajal tegeleti spordiga ja tutvuti erinevate vaatamisväärsustega. Üheks meeldejäävamaks vaatamisväärsuse külastuseks oli muidugi Zeebrüggest trammiga 40 minuti sõidu kaugusel Ostendes asuv II Maailmasõja algul rajatud kaitseliin ehk „Atlandi Vall”.
28. juuli hilisõhtul liitus meiega veel Norra miinijahtija Maole, kes oli samuti oma saabumisega hilinenud, kuna ilmaolud ei lubanud neid oma kodusadamast väljuda.
Belgia Zeebrügge sadama jätsime seljataha 2. augusti pärastlõunal ning hakkasime suunduma Hollandisse Den Helderi sõjasadama poole. Ülesõidul tegime koos Norra miinijahtijaga erinevaid harjutusi, et treenida meeskondi.
4. augusti hommikul seadsime laeva vööri Hollandi sõjasadamasse Den Helderisse, kus meiega liitusid veel kaks miinijahtijat, sakslaste Ueberherrn ja Hollandlaste Vlaardingen. Esimestel päevadel oli meil sadamas üldised laevatööd ja erinevaid koosolekuid, et arutada edasisi plaane ning tegevusi. Sama päeva õhtul, korraldas meie grupiülem kõikidele laevade meeskondadele tutvumis- ja tervitusvastuvõtu, mis toimus Tasuja pardal miinitekil.
Sai ka maha peetud üks korralik jalgpalli võistlus, kus osalesid sakslaste, norrakate ja loomulikult meie eestlaste võistkond. Väga tasavägiste mängudega, õnnestus meil saavutada teine koht.
Peagi on käes järjekordne töönädal ning meil aeg taas otsad anda ja merele seilata oma esimesele õppusele. Hetkel aga ootame staabi otsust, kas osaleda õppusel ja millises mahus, kuna ilm siin Den Helderis ainult halveneb. Tuule tugevust lubab sama mida me juba kogesime Põhjamerel, aga eks see paistab.
Praeguseks aga veelkord meiepoolsed tervitused ja jällekuulmiseni.
