EML Admiral Cowan´i viies reisikiri

Läänemeri

Eelmisest kirjast on palju aega möödas - jutt jäi pooleli Saksamaal. Niisiis – peale avariitõrjet Neustadt´is sõitsime üle lahe ja mööda Trave jõge üles Lüübeki linna, mida miinitõrjeüksus külastas poolametlikus korras. Poolametlik tähendab, et kuigi visiit oli „ametlik“, polnud nii palju mereväediplomaatilist tseremoniaalsust ja formaalsust kui päris-ametlike visiitide korral. Vastandina (pool)ametlikele, on enamus sadamakülastusi „rutiinsed“, st lihtsalt nädalavahetused puhkamiseks ja õppusteks ettevalmistamiseks.

Meile tähendas poolametlikkus igatahes üsna kena naiskadetist kontaktohvitseri, kes meiega terve nädalavahetuse jooksul tegeles ja igakülgselt abistas, ning tavapärast reedeõhtust vastuvõttu komandörile lipulaeva pardal.

Sildumisel juhtus selline lugu, et võõrustajad olid planeerinud meile kaikoha ühe ajaloolise puust laohoone kõrvale, milles, nagu selgus, tegutsesid kaks restorani. Kogu laevastik seisis muide vanalinna servas, seega üsna mugavalt. Nendes restoranides pidi aga järgmisel päeval peetama kaht pulma, mistõttu pulmakorraldajad muutusid üsna murelikeks kui hall ja mürisev laev nende vee-vaate ära rikkus. Peale pikemat seletamist sadamakapteni ja restoranipidajate vahel otsustasime natuke tagurdada ja neile vaate avada. Ühe pulmapeo pruudi-poolne korraldaja oli kohe nii rahul, et kutsus terve meeskonna peokohta kesvamärjukest mekkima. Loomulikult ei kõlba sellistele kutsetele „ei“ öelda ja nädalavahetus oligi kenasti alanud.

Peale hingetõmbamist Lüübekis algas ülesõit Turu poole ning ettevalmistused õppuseks Northern Coasts 2010 (NOCO 10). Kuigi kogu miinitõrjegrupp on nüüdseks juba enam-vähem kokku harjutanud, kasutatakse ülesõite ühelt õppuselt teisele taseme hoidmiseks nii üksusesiseses kui ka üksiku laeva siseses tegevuses. St aega kasutatakse laevasiseste häirete, nagu mees üle parda, tulekahju jms, taseme hoidmiseks ning laevadevahelisteks side- ja muude koostööharjutuste tegemiseks. Suuremaks harjutuseks oli teise laeva abistamine avariitõrjes, kus avaristiks olime seekord meie ise ning abistajaiks britid ja sakslased.

Ülesõitude ajal seisab meeskond ülesõiduvahti, mis tähendab, et neli tundi ollakse vahis ja kaheksa vaba. Ainult õhtusöögi ajal on kahetunnised vahid neljast kuueni ja kuuest kaheksani, et ühe vahimeeskonna vahid kogu aeg samadele tundidele ei satuks. Neli vahis ja kaheksa vaba ei tähenda muidugi, et need kaheksa tundi kogu aeg täitsa vabad oleksid – sel ajal tehakse vajaminevaid jooksvaid töid, süüakse jne. Vabal ajal jõuavad nii mõnedki ka angaari jalgrattaga väntama, aga lemmik vaba-aja tegevused on siiski filmide vaatamine, arvutimängud ja lugemine.

Jalgratas angaaris on hädavajalik riistapuu, sest kambüüs (maakeeli köök) varustab meid neli korda ööpäevas kõige hea ja paremaga ning merel olles on füüsiline tegevus üsna piiratud. Kambüüsist veel nii palju, et seal vaaritavad kolm kokka tavapäraseid söögikordi: hommik, kolmekäiguline lõuna ja õhtusöök ning lisaks öisesse vahti minejaile päevased jäägid ja võileivad öösöögiks.

Kuna sissesõit Turu sadamasse Saaristomeres on pikk ja kitsas, oli see organiseeritud kahe konvoina. Meie jäime kahjuks teise konvoisse ja jõudsime sadamasse alles pimeda saabudes. NOCOle saabusid ka EML Tasuja ja EML Ugandi, nii et juba esimesel õhtul kuulsime erinevaid uudiseid ja kuulujutte kodumaalt ning laupäeva hommikupoolik kulus Ugandiga järelesaadetud varustuse laeva vedamisele.

Pühapäeva hommikul kutsusime staabilaeva poolakad välja korvpallis ja võitsime suurelt rändkarika endale tagasi. Tundub, et tegu ongi Eesti-Poola vägikaikaveoga, sest teised laevad pole veel huvi üles näidanud.

NOCO on iga-aastane Saksa mereväe poolt korraldatav õppus, mis iga kord toimub erinevas Läänemere-ääres kohas.  Selleaastase NOCO rikkus aga ilm, mis oluliselt piiras tegevusi. Enamuse õppuse ajast puhus SW (süd-west, maakeeli edel) torm, mis takistas väiksemate laevade tegevusi avamerel ning madalad pilved ja piiratud nähtavus tühistas enamuse planeeritud harjutustest lennukitega.

NOCO lõppes meile kohe alguses õnnetult (või siis õnnelikult, kuidas võtta), sest üsna pea avastasime end kodusadamast katkiläinud elektroonikat parandamas. Selline katkiminek pole muide midagi eriskummalist, kuna ühes miinijahtijas on keskmiselt rohkem tehnikat, mistõttu on ka katkiminemise tõenäosus suurem. Keskmise miinijahtija jooksva keremeetri hind kogu laeva hinnast on võrreldav või ehk suuremgi kui näit tuuma-allveelaeval või lennukikandjal. Kokkuvõttes oli üsna kasulik koduskäik: õppusest polnud ilma tõttu niikuinii suuremat asja, meeskond sai kodus käija ning elektroonika sai ka korda.

EML Admiral Cowan´i teine reisikiri

Läänemeri

Warnemündes liitus SNMCMG1-ga briti laev HMS Penzance, mis on täpselt samasugune kui meie sõjauisk. On päris huvitav vaadata erinevusi varustuses ja protseduurides kahe identse, aga erineva lipu all seilava laeva vahel. Motivatsiooni tõstev lugu juhtus siis kui meie vahimees läks kummipaati täis pumpama – vedas angaarist suruõhuvooliku ja lasi paadi hetkega täis. Samal ajal oli ka Penzance´il mehike paati pumpama saadetud – neil aga sellist suruõhuvoolikut pole ja tegelane mässas jalgpumbaga päris mitukümmend minutit ning vaatas meie automatiseeritud pumpamist kurvalt pealt nagu katkiläinud Datsuni omanik maanteeveerel möödakihutavat kabriolett sportautot vaatab.

Jälle merele sõites ootas ees kolm tihedat päeva erinevaid harjutusi. Esimese asjana harjutasime inimese vintsimist Saksa mereväe kopteriga – meie ajateenija sai pisukese õhusõidu ning vahepeal tegi kopter tervest üksusest pilte.

Jätkasime merepraktilist üksuse väljaõpet – andsime abi põlema läinud teisele laevale, tegime merel varustamise pealesõite ja manööverdasime küljelt varustamise ajal. Meiesuguseid väikeseid miinijahtijaid varustatakse merel tavaliselt ahtrist, nagu eelmises kirjas kirjutet. Seekord harjutasime suurte laevade moodi – sõitsime varustuslaeva kõrvale vahega umbes 18 m, samal ajal 5 sõlmega edasi liikudes. Kõige lõpuks proovisime sellises lähiformatsioonis ka kursimuutusi. Närvikõdi pakkuv tegevus, sest varustuslaevaga on sedaviisi imelihtne kokku põrgata.

Sel nädalal pidasime ka ühe sünteetilise õhutõrje harjutuse. Sünteetiline tähendab, et keegi meid tegelikult ei rünnanud st lennukeid polnud ja kogu harjutus toimus kaardi või ploti peal. Stsenaarium oli selline, et meie virtuaalne eskortlaev, mida etendasid britid, raporteerisid õhukontakte ja meie ülesanne oli aru saada peakohal toimuvast.

Seejärel algas ülesõit Mecklenburgi lahest Kopenhaageni suunas. Kuna tegemist on ühe tihedama laevaliikluspiirkonnaga maailmas, polnud ka see just kõige igavam. Hommikupoole ööd kihutas meist igatahes mööda Vene dessantlaev Kaliningrad, mis samuti Kopenhaagenisse suundus. Oli teine väga kenasti üles vuntsitud – särav valge triip veeliinil ja läikiv vask tekkidel, aga ahtris märkasime varajasest tunnist hoolimata paljaste ülakehadega turskeid noormehi suitsu kimumas.

Kopenhaageni sadam oli sissesõitvaid sõjalaevu täis – toimumas oli Kuningliku Taani Mereväe 500. aastapäeva tähistamine. Taani laevastik sai alguse 1510. aastal, kui kuningas Hans määras ühe laevakapteni „kaptenite kapteniks“. Päevad Kopenhaagenis olid täis erinevaid sportlikke ja esindusüritusi. Kohalikke turismi- ja mainekujundajaid rõõmustas, et ühele nädalale langesid nii mereväe aastapäeva tähistamine kui ka Copenhagen Fashion Week. Viimane rõõmustas meid ka väga, sest linn oli täis kõrgetel kontsadel kauneid daame ja rõõmsaid meremehi.

Mereväe 500. aastapäeva kulminatsioon pidi olema staadionikontsert vanas Kopengaaheni mereväebaasis Holmenil kuid juba alguses sadas paduvihma ja lõi välku. Kuna bändid ei saanud vee tõttu peale hakata, lõbustati kohaletulnuid videoklippide, stand-up koomika ja videoühendustega Taani laevadele Somaalias ja Põhja-Atlandil. Lõpuks astus lavale Taani Mereväe ülem kontradmiral Niels Wang ja õpetas rahvale lastelaulu ämblikust inuiidi (grööni) keeles! Igatahes laulis hr admiral päris hästi ega jäänud alla ka õhtu juhile. Staadionikontsert jäi siiski ära, kuid kuna peaesineja pillid polnud lavale valmis pandud e need olid veel kuivad, siis andis the Nefue (a la Jaagup Kreem, aga veel populaarsem) unplugged kontserdi mereväeakadeemia saalis. Kuigi kogu ürituse hõng oli ekstreemselt Roskildelik, lõpetati see mereväeliselt – aula teiselt rõdult mängis mereväe pasunakoori trompetist signaali „Eha“ ja rahvas läks rahumeelselt laiali.

EML Admiral Cowan´i esimene reisikiri

Läänemeri

Lõpuks saabus see kauaoodatud päev, kui Miinisadamast välja sõitsime, et ühineda SNMCMG1-ga Poolas. Kõikide raskuste kiuste sai laev viimasel minutil korda, vead parandatud-remonditud ja vajalik varustus pardale ehk viimase minuti sagimist oli tavapäraselt palju. Naissaare all tervitas meid mereväeliselt EML Tasuja ja saatis roosa õhupalliga teele. Idatuule mõjul kihutas õhupall meist küll kohe mööda, aga tore siiski.

Et vältida mitmepäevast ühe kursiga sõitmist, läksime läbi Väinamere. Peamiselt küll seepärast, et veel viimast korda imetleda Raugi liitsihti (liitsiht on kaks üksteisi taga olevat tuletorni, mis kohakuti annavad ohutu sõiduvee). Raugi liitsihiga Muhumaal on selline lugu, et paistab teine üsna kaugele – faktiliselt hea ilmaga Vormsi kanti, meremehejuttudes aga igatahes Soome välja!

Gdyniasse jõudis Cowan plaanipäraselt ja umbes samal ajal Saksa jahtijaga. Grupi kogunemiskohaks oli tuukrite baassadam, kus lipulaev OPR Czernicki Poolast ning jahtijad OPR Mewa samuti Poolast ja HNoMS Hinnøy Norrast juba seisid ja FGS Rottweil Saksamaalt enne meid sildus. Tähed laevanimede ees ütlevad, mis riigi laevaga tegemist on, nt FGS tähendab Federal German Ship jne. Admiral Cowan´i nime ees on eesti keeles EML – Eesti Mereväe Laev ja inglise keeles ENS – Estonian Navy Ship.

Esimesed päevad möödusid juhtkonnal mööda erinevaid briifinguid ja koosolekuid käies ning meeskonnal välissadamarutiiniga harjudes. Tegelikult on enamus meist SNMCMG1 missioonil osalenud, rekordiomanik on seekord juba neljandat korda – seega on grupi elukorraldus enam-vähem ette teada. Ja loomulikult jäi meeskonnal aega ka sadamalinnaga tutvust teha – industriaalsest ümbruskonnast hoolimata – Gdynia ja Gdansk on Poola peamised sadamad ja siia on koondunud ka suur osa laevaehitustööstusest -  on Gdynia väga tore linnake.

Esimene nädal merel miinitõrjegrupi koosseisus oli pühendatud laevade üheks üksuseks vormimisele. Harjutasime selliseid pealtnäha lihtsaid asju, mida on vaja, et üldse turvaliselt üksusena merel hakkama saada. Alustasime pukseerimisest, sest kõik laevad peavad olema võimelised üksteist häda korral (näit mootoririkke puhul) pukseerima.

Seejärel proovisime varustuslaevalt kütusevõtmist, mis on juba natuke keerulisem ettevõtmine. See näeb välja nii, et varustuslaev laseb ahtrist välja vooliku, mille meie oma vöörist pardale vinname, ära ühendame ja kütuse ülepumpamine võibki alata. Kõik see toimub ca 5 sõlmese kiiruse juures, sest liikuvale märklauale on palju raskem pihta saada kui seisvale. Selline käigult tankimine merel pikendab ka miinijahtija merelviibimise aega.

Tänuväärne harjutus oli ka asümmeetrilise pealveeohu tõrjumine. Ohtu kujutas endast lipulaeva paat, mis miinijahtijaid „ründas“. Meie üllatuseks ründasidki poolakad meid ... munadega. Omalt poolt kostitasime neid tuletõrjeveega. Nali naljaks, aga tegelikult on erinevatele tavapäratutele ohtudele õigesti ja õigeaegne reageerimine väga oluline. Raske on vahet teha sõbralikul pensionäripaaril, kes su laevast vaid pilti tahavad teha, ja tõelisel kurjamil, kel mustemad kavatsused.

Terve nädala vältel tegime jooksvalt mitmeid sideharjutusi. Side on merel väga oluline: no communication – no operation, nagu öeldakse. Suurem aur läks morselambiga vilgutamisele. Tänapäevases modernses maailmas, kus igaühel on mobiiltelefonid jms vidinad, on valgusmorse sellest hoolimata kõige lihtsam ja kindlam sidepidamise viis.

Kõige eelneva vahel harjutasid vahiohvitserid pidevalt laevastiku rivi ja manööverdamist – erinevaid formatsioone, formatsioonide muutmist, katteid (screen) jne.

Mida lähemale Rostockile jõudsime, seda rohkem suuri purjelaevu merel vastu juhtus. Nagu meiegi, purjetasid nad kõik Rostocki Hanse Sail merepäevadele. Kohale jõudes lausa kubises erinevatest tuule jõul liikuvaist veesõidukitest. Hanse Sail peegeldas hästi Põhja-Saksamaa merekultuuri ja kõike sellega seonduvat. Umbes nagu Tallinna või Kuressaare merepäevad, aga palju suuremas skaalas.

Rostocki sadamakülastuse tähtsündmuseks sai Cowani ja lipulaeva meeskondade võrkpallimatš, mille me kenasti ära võitsime ja üksuse rändauhinna enda valdusesse saime. Nüüd ootame põnevusega järgmist väljakutset. Süsteem toimib nii, et iga laev võib auhinnahoidjat välja kutsuda vabalt valitud spordialal pokkerist piljardini.