Taaskordseid tervitusi kallitele kaasmaalastele kodudesse ja Tööstuse tänavale. Jätkame reisikirja jõudmisega Poola sõjasadamasse asukohaga Swinoujscie linnas. Poola võttis meid vastu juba haruldaseks muutunud sooja ja päikesepaistelise ilmaga, mida sai nädalavahetusel rannas nautida. Ka oli SNMCM grupile korraldatud ka ekskursioonid, laupäeval Swinoujscies (Swinemunde) ja pühapäeval Szczecinisse (proovige hääldada), mis saksapäraselt on nimetatud ka Stettiniks. Swinoujscie oli suhtelislt väike linn ja II MS. ajal palju kannatada saanud, seega ta meie jaoks väga aktraktiivsena ei tundunud. Stettin see eest oli juba oma 400 000 tuhande elaniku ja säilinud vanaaegsete hoonete ja kirikutega teine klass ning see ekskursioon võttis meil terve päeva, muidugi olenes ka kaugus, kuna ta oli laevast ligi 110 km eemal. Väike kurioosum nende ekskursioonide juures oli see kui ilmnes, et giid räägib ainult poola keelt. Ju vist oli agendiga suheldes see väike tõsiasi lihtsalt mainimata jäänud aga olukorra päästis Poola mereväepoolne kontaktohvitser, kes saadeti tõlgina kaasa. Üldjoontes Poolast näiteid tuues, siis toidupoodide sisu sarnanes meie poodidega nii kauba kui ka hinna poolest aga soovida jäi kohalike inglise keele oskus, kohati võis abi olla vene keelest.
Esmaspäev ja merele minek. Lisaks tavapärasele Norra ja Saksa üksusele, lisandusid Poola miinijahtija Flaming (mis jäi meie gruppi), ning terve eelmise aasta ja selle aasta esimese poole SNMCMG1 staabilaev olnud ORP Czernicki, kes saatis meid kaks päeva. Czernikiga tegime koos pukseerimisharjutusi ja ka abi andmist teisele laevale merel. Avarii situatsioon mängiti nõnda, et meie laevas tekkis ulatuslikum tulekahju ja meil hakkas oma suitsusukeldujatest puudu jääma. Seoses sellega küsiti lähedalasunud Czernickilt abi suitsusukeldujate ja ka meedikute näol. Peale harjutusi poolakatega võtsime ette juba Oslost tulles tuttavaks saanud tee Fredrikshaveni poole Taani, mille käigus tegime erinevaid side ja rohkem silda puudutavaid harjutusi. Neljapäevaks 08. septembriks andsime sildumisotsad üle Fredrikshaveni tsiviilsadamasse. Fredrikshavenis asub Taani mereväe peamisi baase ja asjaolu, et sõjasadamad külastades lähevad sõjalaevad sõjasadamasse seekord meile ei kehtinud, kuna algava Läänemere suurõppuse Danex/ Northen Coasts 2011 raames oli sõjasadam piisavalt täis erinevate riikide laevu, kaasa arvatud EML „Sakala”. Nõnda pandigi meid mujale. „Sakala” saabumine tõi meile Eestist lähedaste poolt saadetud pakikeste päralejõudmise ja ka toiduvarude täienemise mulgikapsaste, vürtsikilu jm Eestimaise toidu näol. Sellel nädalavahetusel ei olnud eriti aega rihma lõdvaks lasta, kuna pidevalt toimusid erinevad koosolekud nii meie laeva pardal kui ka mujal kohtades, seoses õppustega. Linn ise oli ka iseenesest väike ja vaatamisväärsusi oli vähe, nii et ei olnud hullu kui seal kaua ei saanud olla. Esmaspäeval 12. septembril oli otste äraandmine ja õppustele minek. Meie grupile anti miinidest puhastamiseks Kattegati keskel olev ala, kus kaua jahtida ei saanud, kuna ilmataat hakkas jälle hambaid näitama ja seoses sellega tuli rannikule lähemale ankrusse siirduda. Mõne päevaga ilm rauges ja sai suure hurraaga jälle plaanitut jätkata. Õppuste ajal „vaenlased” meid paatidega ei rünnanud, kuid see eest kimbutati meid lennukitega, nii väiksemate propellerlennukite kui ka hävitajatega. Kuna peamised „lahinguväljad” asusid meie grupist eemal ei saanud me eriti palju actionist ise osa. Danex lõppes meie jaoks 22. septembril kui läksime mõneks tunniks Aarhusi sadamasse vee ja toiduvarude täiendamiseks. Peale seda kandis meri meid edasi Kieli kanali poole ja sealt Zeebruggesse Belgias, mis oli meie reisi esimeseks sadamaks. Kohale jõudsime laupäeva hilisõhtuks 24ndal ja planeeritud minek oli juba 26ndal. Üks (pühapäevane) päev, mis seal vaba oli, sisustati enamasti puhkamisega, kuna pühapäeviti on Belgias enamus kohti kinni. Ametlike tegevustena oli grupiülema korraldatud pidulik lõunasöök laevade komandöridele ja söögid valmistas grupiülema naine ise, lisaks oli õhtul ka vastuvõtt, mis toimus ka meie pardal, kuhu said tulla nii meie oma kui ka teiste laevade meeskondade liikmed staabi poolt pakutavat meelehead mekkima. Meie pardal olev staap, mis koosneb enamjaolt belglastest ja hollandlastest sai võimaluse ka kiirvisiidi koju teha.
Esmaspäev 26 september, taaskohtumiseni Belgia ja kurss Šhotimaa poole läbi La Manche väina ja Iiri mere. Kanali kõige kitsama koha juures, kus ühele poole jääb Dover (U.K) ja teisele poole Calais (Prantsusmaa) on selge ilma korral võimalik näha mõlemat riiki. La Manchest väljumine ja jõudmine Iiri merre, tervitas meid tiheda uduga, mis lubas maksimaalset nähtavust umbes 2 kaablit (u.380m) ja teisi üksuse laevu ei näinud seega üldse. Järgmiseks päevaks udu taandus ja väljas oli soe päike, ning aeg ajalt käisid meid külastamas ka delfiinid kes lahutasid oma meelt laeva kiilu ees hüppamisega. Ületatud sai ka Greenwichi meridiaan, mis tähendas neil, kes tegid seda esmakordselt ja haisesid mulla järgi, tuli see lõhn ära pesta või vastasel korral karta Neptuni enda raevu. Maamulla ärapesu hakkas 28 septembri varahommikul pool 6 vastavate Neptuni poolt määratud protseduuride järgi, mille järel Neptun puhastuse läbinutele väljastas ka vastava sertifikaadi. Peale hommikusi Neptuni seiklusi jätkus tee Glasgow poole, mis meid juba ootas oma odavate riiete ja outlettidega ja jõudsime sinna 29. septembril, peale mida hakkas meie selle aasta viimane suurim õppus Joint Warrior. Aga sellest juba järgmises reisikirjas.....
