Iiri merelt läbi Keldi mere, Inglise kanali, Põhjamere, Kiili kanali ja Läänemerre koju
Peale pingutavat õppust kulus pisuke puhkus marjaks ära ning nädalavahetuse veetsime Šoti rannalinnas Campbeltown´is Kintyre´i poolsaarel. Campbeltown on ca 6000 elanikuga linnake, kus vanasti oli peategevuseks kalapüük, tänapäeval juba kõik muu. Sellest hoolimata olime pargitud kalakai äärde ja ümber laeva hõljus nostalgiline kalakombinaadi odöör. Väikelinna võlu nädalavahetuse sadamana seisneb selles, et meie laevastik jäi kõigile silma - pubisse või poodi sisse astudes küsiti kohe, et mis laeva pealt sa oled?
Hoolimata ümberkaudseist kalalaevust ja linna tegevusest, oli vesi Campbeltown´i sadamas väga puhas, mida kinnitas väljaõngitsetud skumbriate kogus ning pidevalt laevade ümber tiirutavad hülged. Viimased olid eriti julged öösiti. Hüljestega juhtus sedasi, et üks selline isend sattus kala püüdma meie vanemmehaanikuga samal ajal. Ja püüdsid nad ühte ja sama kala, mis tähendas, et vanemmeh sai landi otsa kala eesmise ja hüljes siis arvatavasti tagumise poole.
Šotimaalt asusime teele naabersaarele Iirimaale ning teepeal harjutati asju, mida juba korduvalt tehtud, aga üsna ammu. Erinevaid sidepidamise viise, taktikalist manööverdamist ja merepraktikat – pukseerimist, tankimist jne. Paraku ei saanud Cowan viimastest tehnilise rikke tõttu täiemahuliselt osa võtta. Küll aga olime teistele kasulikuks partneriks – poolakad Mewa´ga said pukseerimise pealesõite küllastumiseni harjutada, kuna me ise lihtsalt triivisime.
Läänepoolsel seilamisel on see võlu, et pidevalt saadavad laeva delfiiniparved. Ujuvad ümber laeva, hüppavad veest välja, aga labadesse kunagi ei satu. Iiri- ja Šotimaa vahel kohtasime ka kuukala (vähemalt nii me arvasime). Üsna kummaline elukas – ise lapik kui lest, aga ujub horisontaalselt ning seljast turritab välja üks aerukujuline uim, millega isend siis edasi udjab.
Meie viimane sadam – Cork – oli väga kultuurne. Samal nädalavahetusel toimus Cork´i jazzfestival, mis olla suuruselt Euroopa kolmas. Cork´is jätsime hüvasti teiste laevade meeskondadega ning üksuse ülemaga ja Cork´ist välja sõites merel, traditsioonikohaselt teiste laevadega, misjärel algas ülesõit koju. Seda traditsioonilist laevadevahelist hüvastijättu kutsutakse steam pass´iks e möödasõiduks, mille kohta reeglid ütlevad, et möödasõit kulgeb küll manööverdustaktika kohaselt, kõik muu sellel ajal aga komandöri äranägemisel ning jäädavaid jälgi põhjustavate esemetega üksteist loopida ei tohi! Kuna aga juba Cork´ist väljasõidul oli ilm sant, siis väga lähedale me tüürida ei saanud ning seetõttu jäi tavapärane „pull“ üsna tagasihoidlikuks.
Eelmainitud tehnilise vea tõttu sõitsime kodupoole vaid ühe peamasinaga. Laevadega juba on kord nii, et kui midagi katki läheb, ei pruugi „bensiinijaam-teeninduspunkti“ maanteeääres käeparast olla ning tuleb kas ise parandada või vastavaid võimalusi oodata. Ja kaheksa sõlmega kojusõit Iirimaalt võtab kuratlikult palju aega. Nii palju, et Suur Hall jõuab tänapäeva inimesest mitu korda üle käia.
Igatahes koju me jõudsime, naised-lapsed oli kaplan kai peal vastu kutsunud ja mereväe ülem riputas „esmagrupplastele“ mereväe NATO medalid rinda.
