EML Admiral Cowan´i seitsmes reisikiri

EML Admiral Cowan´i seitsmes reisikiri

Šoti NW rannik

Selle reisu viimane suurem õppus oli Joint Warrior 102 Šotimaa nordvesti rannikuvetes, täpsemalt Hebriidide meres ning Põhja- ja Väike Minch´i väinades. Joint Warrior´e toimub aastas kaks ning nende korraldamiseks on Briti kaitseväes spetsiaalselt taktikalisi ühendõppusi korraldav staap. Joint Warrior oli oma olemuselt ühendõppus, st osalesid nii mere-, õhu- kui maajõud, kuid konkreetselt sellel õppusel maaväge füüsiliselt esindatud polnud, oli ainult „pabermerejalavägi“, st nende staap tegi kooskõlas stsenaariumiga kaardi- ja planeerimisharjutust. Õppusel osales circa 40 laeva, sh allveelaevad, ning lugematu hulk lennuvahendeid.

Õppuse stsenaarium oli üldjoontes sarnane DANEXi ja Northern Coasts õppuste omadega, st tegemist oli kohaliku tüliküsimusega territooriumi pärast, kus peale kahe riigi olid osapoolteks ka rida terroristlikke organisatsioone, lisaks veel mereröövlid. Disputeerivate riikide laevastike osi etendasid Ühendriikide hävitajad Taani staabilaeva juhtimisel. Suuremate õppuste stsenaariumid on sarnased seetõttu, et ühte õppusesse üritatakse mahutada enamus tänapäevases mereväeoperatsioonis (näit piraaditõrje Adeni lahes) vajaminevaid aspekte, st lisaks konventsionaalsetele distsipliinidele nagu pealvee-, allvee-, õhu-, miinitõrje,  harjutatakse ka asümmeetrilise ohu tõrjumist, meediaoperatsioone ning seekord ka mereröövi situatsioonide lahendamist. Ja kõik see toimub peale üksuste kokkuharjutamist eskaleeruvas tempos kriisiennetusest täismahuliste lahingoperatsioonideni. Tõsi küll, stsenaarium areneb ebaloomulikult kiiresti, sest kogu „sõda“ tuleb kahe nädala sisse ära mahutada.

Meie ülesandeks oli loomulikult mereteede valla hoidmine, et kohalike elanikeni jõuaks „World Food Programme´i“ toiduabi ning et suurtel sõjalaevadel oleks manöövriruumi. Ja loomulikult ründasid meid erinevad terroristid, kelleks oli spetsiaalselt palgatud välevened. Miinidega oli selline lugu, et nagu ikka – veesatud oli teatud kogus õppemiine. Noh, et leidmisrõõmu ikka ka oleks. Meie laev on aga mõeldud üsna sügavas vees mine jahtima ning kuna õppemiiniomanikud tahavad need peale õppust ikka tagasi ka saada, siis neid väga sügavasse vette ei veesata. Seega leidsime palju ümmargusi, kandilisi, kasvudega, kasvudeta ja teab veel missuguseid miinisarnaseid kive. Sellega kahjuks meie leidmisrõõm piirduski.  Nagu meie kõrvalüksuse – Briti jahtijate divisjoni – ülem ütles: „If it was easy – the RAF (Royal Air Force) would do it!“

Tegelikult algas Joint Warrior üsna kehva ilmaga. Kui meie saime õigel ajal Glasgow´st tulema, siis briti jahtijadivisjon pidi mitu päeva, sest Põhja Kanalis (väin, mis eraldab Šotimaad Põhja-Iirimaast) ulatus laine kõrgus kolme meetrini ja teispool Hebriide kaheksa meetrini! Polegi väga tihti selliseid ilmateateid näinud, mis ütlevad, et tuule tugevus langeb ning 9 pallisest tormist saab kõigest 8palline torm. Süüdi oli selles Eestimaal head ilma „teinud“ kõrgrõhkkond, mis Atlandi tsükloneid edasi ei lasknud.

Õppuse ala kaarti uurides avastasid tähelepanelikud ühe kaljusaarekese, mille peale oli kirjutatud: Landing prohibited (Infected with Antrax)! Antraksi, st siberi katkuga meenuvad tänapäeval küll mingid välismaised terroriaktid ehk -kavatsused jms, aga see Šoti saareke tekitas kummastust. Piisavalt Discovery´t vaadanud teadsid rääkida, et tegu pidi olema saarega, kus Külma Sõja ajal bioloogilist ründeainet st siberi katku testiti!

Ühel ööl kui ootasime järgmist jahtimisülesannet, nägime ja kuulsime pealt suurte laevade laskeharjutust. Laskjaks oli üks briti hävitaja ning ilmnes, et tegemist oli mereväe tuletoetusoperatsiooniga, st tulistati sihtmärke kaldal. Oli pilvitu öö, taevas säras linnutee, millele lisandusid üks hävituslennukite lüli, mis samade kaldasihtmärkide vastu lähituletoetust tegi ning kaks kopterit tulejuhtidega. Rahuaja tingimustes kõikidel lennuvahendeil tuled põlesid, neid oli eemalt hästi näha. Mereväe tuletoetust lasti 4,5 tollisest laevakahurist. Kõigepealt hakkasid madalalt üle taevalaotuse üsna aeglaselt lendama kindlate vahemaade tagant trasseerivad mürsud, mis kõik umbes ühte kohta maandusid. Ammu peale terve valangu tabamist kostusid meieni ka kahuripaugud ise – laskja oli siiski üsna kaugel. Tobedalt lummav vaatepilt igatahes. Ühel hetkel hakkas aga taevas trasseerivate mürskude taustal helendama ja vaatleja sillas küsis, kas tegu on mürskudest tuleneva gaasi vms. Selgus, et need olid virmalised, mis aastaajast hoolimata üsna selgelt põhjataevasse väljajoonistusid ja mõnikümmend minutit kena vaatemängu pakkusid.

Õppuse lõpu lähenedes kasvas operatiivtempo tuntavalt. Meid rünnati terroristide poolt korduvalt ja raadioeetri vahendusel kuulsime pealt suurte laevade sõda. Alanud oli nö kineetiline faas, kus koalitsioonivägedel oli 24 tunni jooksul kästud vaidlusalune ala relvade jõul osapooltest puhastada. Kuigi palju pahasid neutraliseeriti, said ka oma laeva pihta ja olid kas lõplikult või ajutiselt mängust väljas. Ka meie saime peale üht järjekordset asümmeetrilist rünnakut õppuse kontrollijailt sõnumi, et nüüd olete N tundi mängust väljas. Siiski lõppes kõik heade võiduga.

EML Admiral Cowan´i kuues reisikiri

EML Admiral Cowan´i kuues reisikiri
Läänemeri, Põhjameri, Atlandi ookean


Peale mõnepäevast sissepõiget kodusadamasse, ühinesime üksusega keset Läänemerd ning algas ülesõit läbi Taani väinade ja Põhjamere Šotimaa suunas.

Juba varakult enne Öresundi silda (see mis ühendab Malmö linna Amageri saare st Kopenhaageniga) hakkas silda tasahilju rahvast kogunema. Kõigil pilgud silla poole. Komme näeb ette, et kui silla alt läbi sõidad ja samal ajal rong üle silla sõidab, tuleb vahiohvitseril oma sajalisi luftitada ja tervele meeskonnale välja teha. Vahis oli OPO (operatsioonide ohvitser). Juba kaugelt näha, et Taani poolt tuleb rong. Aga nii kaugelt, et jõudis veel kaugemalt enne meid Rootsi. Vahetult enne silda kihutab Rootsi poolt kiirrong ja jõuab kõikide kurvastuseks napilt enne meid minekut teha. OPOl vedas. Ja kohe peale silla alt läbisõitu tuli uus kiirrong Taani poolt Rootsi – tõeline nöök.

Taani põhjatipus – Frederikshavn´is – tegime lühikese peatuse, et kütuse- ja veevarusid täiendada ning seejärel alustasime Põhjamere ületamist. Esimene öö Skagerrakis oli tormine, nii et enamus asju, mis enne veel polnud oma kohta laevas leidnud, tegid seda. Üksuse ülem otsustas koostöös oma padrega (poolakad on teadupärast katoliiklased) isegi terve pühapäeva halva ilma tõttu harjutustest vabaks päevaks kuulutada.

Kogu ülesõit Šotimaale oli paras „tigude ralli“ – et õigeks ajaks kohale jõuda, pidi keskmine kiirus üsna suur olema ja nn pidurdavaid harjutusi ei saanud teha. Kõik harjutused ongi jagatud pidurdavateks ja mitte-pidurdavateks, vastavalt sellele, kas harjutuse käigus on vaja kiirust alla võtta ja manööverdada või mitte. Peamised mittepidurdavad harjutused on side- ja kõik sünteetilised harjutused. Sünteetilised se´s mõttes, et tegevus toimub vaid raadioeetris.

Põhjamerel oli ilm juba päris kena – loksus vaid vana ummiklaine. Ületasime null-meridiaani ja jõudsime läänepoolkerale. Selle sündmuse tähistamiseks toimus nende meeskonna liikmete traditsiooniline ristimine, kes kunagi varem sõjalaeval null-meridiaani ületanud polnud. Noviitsidel tuli enese õigustuseks mõned ülesanded täita ja oma julgust tõestada, et Vana Neptun nad lõpuks läänepoolkerale ka ametlikult lubaks.

„Albioni rand“ hakkas paistma keset ööd ja esimesena läbisime Pentland Firth´i läändemineva hoovusega. Pentland Firth, Šotimaa põhjatipu ja Orkney saatre vaheline väin on kuulus selle poolest, et seal esineb maailma kõige suurem loodetest (tõusud ja mõõnad) põhjustatud hoovus – kuni ca 11 sõlme (meie tippkiirus on ca 12 sõlme)! Seetõttu oli vaja tabada õiget „hoovuse akent“.

Šotimaa läänerannikul kohtusime HMS Albion´iga – Briti dessantlaevaga, mis parasjagu merejalaväe noortele dessantharjutust tegi. Olukorda ära kasutades, organiseeris meie üksuses olev Briti laev HMS Penzance kohe personali vahetuse. Selliseid vahetusi toimub üksuse siseselt iga päev, eesmärgiks tutvuda teiste laevade, kommete, eluolu, protseduuride jms. Seekord avanes võimalus saata keegi suurele dessantlaevale ning väljavalituks osutus meie mehaanik. Vastu saime aga oma esimesel merepraktikal oleva Royal Navy ohvitserihakatise – Officer Cadet. Selliseid saadeti Albion´ilt peaaegu kõikide miinijahtijate peale, et nood ka väikese laeva elu näeksid. Kõige muu olulise kõrvalt näidati kadetile õhtutundidel ka eesti kultuuri: „Maleva“ filmi ja „Nu pogodi“ multikaid – Welcome to Estonia!

Teekond Glasgow´ni kulges mööda Lääne-Šoti ranniku äärseid saartega varjatud kitsusi, mida kohalikud Inner Leads´iks kutsuvad. See koosneb sadadest saartest, nendevahelistest väinadest ning loch´idest (fjordi kohalik nimetus). Ka siin tuleb hoovusi täpselt arvestada, sest valel ajal st vastu hoovust sõites ei pruugi just palju edasi jõuda. Rannaäärne maastik on Põhja-Atlandile iseloomulikult karm, kaljumäed kerkivad otse veepiirilt, ilm on enamasti udune ja sajab vähemalt uduvihma. Aga jumalast mahajäätud pole see kant siiski mitte – faarvaatrid on täis kalureid, rannaääres on tihti sadamakohti ja ka Royal Navy toimetab nendes vetes päris usinalt. Teel kohtasime näiteks üht allveelaeva, mis pealvee mööda sõitis. Šoti rannaveed on päris ametlikult jagatud Šoti harjutusaladeks, kus kogu meresõit toimub kooskõlas ja harmoonias kohaliku mereväe õppustega – st valel ajal vales kohas olles saad sellest igal juhul teada!