2010-12-28

Reisikirjad Aadeni lahelt 3.osa

Neljas advendinädal algas kiire peatusega Djiboutis. Kütust oli vaja tankida, toit tuli laevale laadida. Meeskond moodustas kai peal külmruumini 110 m rivi. Käest kätte anti 50 tonni toiduaineid, mis on suur täiendus võrreldes eelmise korra 22 tonniga. Varustus pardal, kaasa
arvatud kaunistused jõulumeeleolu loomiseks, suundusime tagasi operatsioonialale.

Eelnev periood, 21 päeva merel, oli  tööd täis. Tegu oli operatsioonil viibimise rekordiga kogu Saksa mereväele. Algul ei saanud vedama, pärast pidama. Intsidente juhtus  nii idas kui läänes, kuid mitte meie vastutusalas. Komandör ütles lihtsalt: "oleme ainuüksi kohalolekuga korra kehtestanud." Peagi vahetasime vastutusala, ja ennäe! – olukord muutus tundidega. Tänaseks oleme tegelenud umbkaudu paari tosina kontaktiga, toimetanud kohale Maailma Toiduprogrammi abisaadetise ja võtnud ette 400 meremiilise teekonna päästmaks vangis olevalt kaubalaevalt  raskelt haiget meeskonnaliiget. Kõige magusama saagina tabasime kamba Somaalia piraate otse teolt. Kirjutan lähemalt kolmest olukorrast.

1) Võimalike piraatide avastamine ja läbiotsimine
2) Eesti laevakaitsemeeskonna esimene operatsioon
3) Piraatide tabamine otse teolt

1) Võimalike piraatide avastamine ja läbiotsimine

Kes tegi trenni, mõni oli söömas kui järsku anti anti fregatil reaalne häire. Liikusime positsioonidele oodates edaspidiseid korraldusi. Helikopteri tavapärane patrull avastas võimalikud piraadid kuue meremiili kaugusel. Välistekil liitusid meiega sõjaväepolitsei, araabia - ning somaalia keele tõlk koos pardumismeeskonnaga. Valge "skiff” muutus iga minutiga nähtavamaks. See oli siinsetele vetele omapärane kalapaat, pardal kolmteist inimest. Nagu mainitud, olid nad kahtlustäratavad. Kahtluseks see jäigi, piraatluse tunnusmärke laeva läbi otsimisel ei leitud.

2) Eesti laevakaitsemeeskonna esimene operatsioon

Kolmanda detsembri öösel tegime eriti varajase hommikusöögi. Esimene Eesti
laevakaitsemeeskond suundus operatsioonile. Helikopter peakohal turvamas, liikusime kiirpaadiga üleni roostepruuni tsiviilaluse suunas. Meie poolt valvatav alus oli 13 meeskonnaliikmega Maailma Toiduprogrammi humanitaarabi vedav laev. Kapten Somaaliast, esimene tüürimees Indiast ja meeskonna liikmed kokku kuuest erinevast riigist. Pardal 2020 tonni toitu ja rohkelt ravimeid. Meie ülesandeks sai viia abisaadetis 38 tunni jooksul 267,5 meremiili kaugusele Boosaasose. Mõlemat sadamat, kaasa arvatud vahepealset Aafrika rannikut mida mööda sõidame, valitsevad sõjakad klannid. Antud alust oli varem rünnatud viiel korral. Kahel korral oli alus jäänud pantvangi. Hirmu piraatide ees ja rõõmu meie kohaloleku üle oli tunda. Meie suhtes oldi väga sõbralikult meelestatud. Välistekk, kus viibisime, pesti koheselt seebiga puhtaks, kuid hoolimata sellest olid meie riided peale paari tundi määrdunud. Laeval puudus täielikult kord mis sundis meid tähistaeva all magama, priimusel toitu valmistama ja isiklikku välikäimlat kaasas kandma. Emalaevale tagasi jõudes ootas meid esimese asjana ees suur desinfitseerimine. Saime puhata hommikuni kui pidime taaskord astuma vahiteenistusse.

3.) Piraatide tabamine otse teolt

Osad meist olid vahiteenistuses kui kaugelt hakkas paistma pikk ja ebakorrapärane tulede rivi. Arvasime tegu olevat rannikuga, kuid vahimeistrilt infot pärides selgus, et Hiina merevägi veab ohtlikust alast läbi rohkem kui kahekümnest laevast koosnevat kolonni. Kolonnile järgnes üksik konteineralus mis seilas merd turvanõudeid arvestamata. Peagi kostus sillas paaniline hädaabi kõne, käivitusid fregati gaasitrubiinid ja nobedalt kiirendasime 30 sõlmeni. Ette hakati valmistama helikopterit. Sündmuskohale jõudes ootas ees kustunud tuledega laev, raadiokutsungile ei vastanud ükski hing. Toimus midagi kahtlast kuigi piraatide kiirpaate ei olnud läheduses näha. Eskortisime laeva  kolonni tagasi ja hakkasime tegelema piraatide otsimisega. Laeva termokaamerad tuvastasid üheksa meremiili kaugusel surnud kogu. Kurss võeti kahtlasele alusele ja peagi olid nad meil nägemisulatuses. Meid märgates algas kassi ja hiire mäng. Kümne meetrine kiirpaat põgenes 142 meetrise fregati eest. Keset Aadeni lahte toimus tõeline ralli mille võitjateks jäime loomulikult meie. Helikopterimehed sundisid "skiffi" peatuma. Algas paaniline relvade ja varustuse vette uputamine piraatide poolt, mis meid sugugi ei heidutanud. Olime tabanud esimesed piraadid otse kuritöölt. Operatsioon oli lõppenud. Reegleid eirava laeva kapten sai korraliku õppetunni, kolonnis olevad laevad said hirmutava vaatemängu osalisteks, meie kogemuse võrra rikkamaks.

Veidi loodusest. Pole just igapäevane nähtus kus kurikaelu aetakse taga delfiiniparvede hüpete saatel. Vahel kiikavad läbi lainete vaalad voi loivavad mööda merikilpkonnad. Eesti laevakaitse meeskond soovib kõikidele kodustele, sõpradele ja lugejatele valgeid jõule ja rahuliku uut aastat!

Järgneb…

2010-12-06

Reisikirjad Aadeni lahelt

Reisikirjad Saksa Fregatt Hamburgilt

2.    Osa

19. novembri hommikuse seisuga seilasime Punasel merel. Seljataha jäi värskelt läbitud Suessi kanal. See oli nagu üks suur silmapiirini ulatuv laevade kolonn keset kõrbe, kitsas kraav , kallastel vaheldumisi kirevate asulatega. Turuplatsidel käis äri, lapsed jooksid laevadega kaasa.

Maismaa kadus iga tunniga üha kaugemale silmapiiri taha. Läbida oli vaja sadu meremiile. Vasakule horisondi taha jäi Saudi Araabia, paremale Egiptus. Hoolimata sellest, et meid ümbritsevad ainult sõbralikud riigid, on paljud tsiviilalused juba siin kasutusele võtnud enesekaitse turvameetmed. Madalamad parda osad on ümbritsetud lõiketraadi, elektritara või tugevate veekahuritega.

Võrreldes meie tulevase operatsioonialaga on ohu- aste Punasel merel madal. See annab meie meeskonnale ideaalse võimaluse läbi mängida erinevaid olukordi. Harjutame kiirpaadi rünnakute tõrjet, pardumismeeskonna toetamist pardarelvastusest, õpime saksakeelseid käsklusi ja drillime relvade käsitlemist. Laeva komandör on meie oskustest pehmelt öeldes üllatunud. Loodetavasti saame neid peagi hakata reaalselt kasutama.

Aadeni lahe kitsust läbides olime jõudnud operatsioonialale. Õppehäireid enam ei korraldata. Töötame kolme vahetusega vahiteenistuses, olles esimestena valmis vastu võtma ootamatuid ohte, nii öösel kui päeval.

Esmaspäeva hommikul hakkas paistma maismaa, läheneme endisele prantsuse koloniaalalale nimega Djibouti. Sildusime edukalt Jaapani sõjalevade läheduses, võttes kõrvalpoordi äsja missiooni lõpetanud Saksamaa mereväe aluse FGS Kölni. Lennutekil peeti pidulik tseremoonia. Mõlemad helikopterid lükati angaaridesse varju. Meeskond rivistus üles, kõnepulti mehitasid aegamisi missiooni ATALANTA eest vastutavad isikud, termomeeter näitas 42,5 kraadi. Laevakaitsemeeskonda tervitati eraldi kõnega, mis oli inglise keeles. Rõhutati meie koostöö vajalikust ja sooviti igati professionaalset pardal viibimist. Multirahvuslik meeskond saksa sõjalaeval on esmakordne mõlemale riigile. Kahtlemata on tegu ajaloolise momendiga Eesti Mereväes. Tseremoonia lõpetuseks eemaldati kahe sõjalaeva vahelt trapp, FGS Köln päästis otsad lahti. Sadam pandi kajama saksa šlaagritest, aluse tuletõrjevoolikute abil peeti rõõmuhõisete saatel maha muljetavaldav veesõda. FGS Köln kadus silmapiiri taha hirmutavalt kiiresti. Pole ime miks - mehed sõidavad koju. Seda tähtsat sündmust tuli tunnistama Saksa televisioon. Meilgi ajakirjanike vastu midagi polnud. Tutvustasime oma varustust ja vastasime küsimustelaviinile nii kuidas jõudsime. Ootamatult oli silmapiiri taha kadunud FGS Kölni üks kahest lahingkopterist meile ligi hiilinud, esitades laeva meeskonnale korraliku vigurlennu show.

Järgmisel päeval, 25 novembril, tegime fregatt Hamburgi mereklaariks. Kurss võeti International Recommended Traffic Corridori suunas. Juba poolel teel hakkasid hiiglaslikud kaubalaevad trügima meie väikese
fregati külje alla küllap leiavad siit turvatunnet. Nüüd hakkab meie tõeline töö, oleme operatsiooni täisväärtuslikud liikmed.

Järgneb…

2010-12-01

Reisikirjad Aadeni lahelt

Saksa fregatt Hamburg

1.    Osa

Taevas on äikesepilved, lennuk hakkab laskuma Kreeta kohale. Nagu
arvata võis, on mehed ülimalt positiivselt meelestatud. Maandusime Chania
lennuväljale, peagi avanes uks. Väljas oli mõnusalt soe, ca 20
kraadi. Ümberringi vaatasid vastu mäed ja palmid, mis saatsi meid
teekonnal bussiga sadamasse sõites.

Meie ajutine kodu fregatt Hamburg paistis vilksamisi kõrgelt mäe otsast.
Jätkasime sõitu mööda käänulist teed alla mere äärde. Meid saatis
politsei eskort. Seal ta seisis, täies hiilguses, meeskond lennutekil
ootamas. Vastu võeti rõõmuhõisetega, aidati peale laadida meie tööks
vajalik erivarustus ja relvad. Tutvus laevaga võis alata. Alus on 143
meetrit pikk ja ehitatud 2004 aastal. Elamistingimused on
rõõmustamapanevalt head, arvestades et siia peab mahtuma 255 meeskonna
liiget. Kuidas selline keskkond küll toimida saab? Alguses oli kõik
ülemõistuse keeruline, kuid peagi muutus antud arvamus täielikult
vastupidiseks. Kõik on väga täpselt reguleeritud, kus keegi sööb, magab
ja vaba aega veedab.

Liikudes mööda fregati koridore, kus mängib pidevalt muusika või koguni
jalgpalliülekanded, on iga nurga peal mõni laevameeskonna liige. Kõik
tutvustavad ennast ja tunnevad muret, kas on probleeme, mida nad saaksid
isiklikult lahendada. Vastuvõtt on olnud positiivsem kui arvata võis.
Kui laev on sadamas, tunneb meeskond end vabalt. Kanda võib
tsiviilriideid, lubatud on külastada kohaliku linna. Õigemini seda suisa
eeldatakse. Kuidagi on vaja murda välja nädalaid kestvast rutiinist. Nii
mõnigi julgem meremees kannab saksa rahvusriideid, näiteks Baierimaa
pükse. Oleks teadnud oleks võtnud kaasa mulgi kuue ja murumütsi.

Ühel vihmasel hommikul päästeti otsad lahti.
Teekond Suessi kanali poole võis alata. Panime esimest korda selga oma
varustuse, laadisime pardarelvastuse ja mehitasime
vaatluspostid. Sakslased olid imestunud, meie varustus on tõesti tipp
tasemel ja mehed korralikult välja õppinud. Kreeta pilvised mäetipud
paistsid veel kaugele, kuid muutusid iga tunniga aina väiksemaks . Samast
sõidusuunast, kerkisid nähtavale nafta puurplatvormid. Antud platvorme on
eriti huvitav jälgida öösel, kui nende otsas lõõmab paarikümnemeetrine
leek põletamaks puurimisprotsessist ülejäävaid gaase. See kuma paistab
kaugele, valgustades taevast pilvedeni välja. On tunda, et läheneme rikkale
Araabiale.

Jäime öösel hiiglaslikule ankruplatsile. Laevas avati pizzabaar. See
õhtu oli midagi ootamatut. Kõik koridorid ja ruumid olid täidetud hõrgu
lõhnaga. Me nautisime küpsetist, oodates 36 laevaga järjekorda kanalisse
sisenemiseks. Need laevad on siin ühed meie tulevased kaitseobjektid.
Antud öösel vastutasime saksa fregati turvalisuse eest. Mehitasime
relvad ja jälgisime kahtlaseid radari kontakte. Tagasime turvalise une
sakslastest kaasvõitlejatele. Kella kolme aeg viis loots meid kanalisse,
hommikupoolikul ristiti vastavalt meretavadele meeskonnaliikmed ära.
Eestlased olid seal lahingvarustuses, olime just lõpetanud tööpostidel.
Külla tuli šeik oma abilisega abiline. Lugesid ette manifesti, kinkisid
skarabeusi ja andsid juua jahutamaks põrguliku palavust.

Siin kitsas kanalis on kalda elu päris huvitav vaadata. Aga sellest kõigest ja
elust laeval lähemalt kirjutab juba järgmine kord. Igatahes on tunda kuidas iga
päevaga läheb aina soojemaks ja soojemaks.

Järgneb...

2010-11-04

EML Admiral Cowan´i kaheksas ehk viimane reisikiri


Iiri merelt läbi Keldi mere, Inglise kanali, Põhjamere, Kiili kanali ja Läänemerre koju

Peale pingutavat õppust kulus pisuke puhkus marjaks ära ning nädalavahetuse veetsime Šoti rannalinnas Campbeltown´is Kintyre´i poolsaarel. Campbeltown on ca 6000 elanikuga linnake, kus vanasti oli peategevuseks kalapüük, tänapäeval juba kõik muu. Sellest hoolimata olime pargitud kalakai äärde ja ümber laeva hõljus nostalgiline kalakombinaadi odöör. Väikelinna võlu nädalavahetuse sadamana seisneb selles, et meie laevastik jäi kõigile silma - pubisse või poodi sisse astudes küsiti kohe, et mis laeva pealt sa oled?

Hoolimata ümberkaudseist kalalaevust ja linna tegevusest, oli vesi Campbeltown´i sadamas väga puhas, mida kinnitas väljaõngitsetud skumbriate kogus ning pidevalt laevade ümber tiirutavad hülged. Viimased olid eriti julged öösiti. Hüljestega juhtus sedasi, et üks selline isend sattus kala püüdma meie vanemmehaanikuga samal ajal. Ja püüdsid nad ühte ja sama kala, mis tähendas, et vanemmeh sai landi otsa kala eesmise ja hüljes siis arvatavasti tagumise poole.

Šotimaalt asusime teele naabersaarele Iirimaale ning teepeal harjutati asju, mida juba korduvalt tehtud, aga üsna ammu. Erinevaid sidepidamise viise, taktikalist manööverdamist ja merepraktikat – pukseerimist, tankimist jne. Paraku ei saanud Cowan viimastest tehnilise rikke tõttu täiemahuliselt osa võtta. Küll aga olime teistele kasulikuks partneriks – poolakad Mewa´ga said pukseerimise pealesõite küllastumiseni harjutada, kuna me ise lihtsalt triivisime.

Läänepoolsel seilamisel on see võlu, et pidevalt saadavad laeva delfiiniparved. Ujuvad ümber laeva, hüppavad veest välja, aga labadesse kunagi ei satu. Iiri- ja Šotimaa vahel kohtasime ka kuukala (vähemalt nii me arvasime). Üsna kummaline elukas – ise lapik kui lest, aga ujub horisontaalselt ning seljast turritab välja üks aerukujuline uim, millega isend siis edasi udjab.

Meie viimane sadam – Cork – oli väga kultuurne. Samal nädalavahetusel toimus Cork´i jazzfestival, mis olla suuruselt Euroopa kolmas. Cork´is jätsime hüvasti teiste laevade meeskondadega ning üksuse ülemaga ja Cork´ist välja sõites merel, traditsioonikohaselt teiste laevadega, misjärel algas ülesõit koju. Seda traditsioonilist laevadevahelist hüvastijättu kutsutakse steam pass´iks e möödasõiduks, mille kohta reeglid ütlevad, et möödasõit kulgeb küll manööverdustaktika kohaselt, kõik muu sellel ajal aga komandöri äranägemisel ning jäädavaid jälgi põhjustavate esemetega üksteist loopida ei tohi! Kuna aga juba Cork´ist väljasõidul oli ilm sant, siis väga lähedale me tüürida ei saanud ning seetõttu jäi tavapärane „pull“ üsna tagasihoidlikuks.

Eelmainitud tehnilise vea tõttu sõitsime kodupoole vaid ühe peamasinaga. Laevadega juba on kord nii, et kui midagi katki läheb, ei pruugi „bensiinijaam-teeninduspunkti“ maanteeääres käeparast olla ning tuleb kas ise parandada või vastavaid võimalusi oodata. Ja kaheksa sõlmega kojusõit Iirimaalt võtab kuratlikult palju aega. Nii palju, et Suur Hall jõuab tänapäeva inimesest mitu korda üle käia.

Igatahes koju me jõudsime, naised-lapsed oli kaplan kai peal vastu kutsunud ja mereväe ülem riputas „esmagrupplastele“ mereväe NATO medalid rinda.

2010-10-18

EML Admiral Cowan´i seitsmes reisikiri

EML Admiral Cowan´i seitsmes reisikiri
Šoti NW rannik

Selle reisu viimane suurem õppus oli Joint Warrior 102 Šotimaa nordvesti rannikuvetes, täpsemalt Hebriidide meres ning Põhja- ja Väike Minch´i väinades. Joint Warrior´e toimub aastas kaks ning nende korraldamiseks on Briti kaitseväes spetsiaalselt taktikalisi ühendõppusi korraldav staap. Joint Warrior oli oma olemuselt ühendõppus, st osalesid nii mere-, õhu- kui maajõud, kuid konkreetselt sellel õppusel maaväge füüsiliselt esindatud polnud, oli ainult „pabermerejalavägi“, st nende staap tegi kooskõlas stsenaariumiga kaardi- ja planeerimisharjutust. Õppusel osales circa 40 laeva, sh allveelaevad, ning lugematu hulk lennuvahendeid.

Õppuse stsenaarium oli üldjoontes sarnane DANEXi ja Northern Coasts õppuste omadega, st tegemist oli kohaliku tüliküsimusega territooriumi pärast, kus peale kahe riigi olid osapoolteks ka rida terroristlikke organisatsioone, lisaks veel mereröövlid. Disputeerivate riikide laevastike osi etendasid Ühendriikide hävitajad Taani staabilaeva juhtimisel. Suuremate õppuste stsenaariumid on sarnased seetõttu, et ühte õppusesse üritatakse mahutada enamus tänapäevases mereväeoperatsioonis (näit piraaditõrje Adeni lahes) vajaminevaid aspekte, st lisaks konventsionaalsetele distsipliinidele nagu pealvee-, allvee-, õhu-, miinitõrje,  harjutatakse ka asümmeetrilise ohu tõrjumist, meediaoperatsioone ning seekord ka mereröövi situatsioonide lahendamist. Ja kõik see toimub peale üksuste kokkuharjutamist eskaleeruvas tempos kriisiennetusest täismahuliste lahingoperatsioonideni. Tõsi küll, stsenaarium areneb ebaloomulikult kiiresti, sest kogu „sõda“ tuleb kahe nädala sisse ära mahutada.

Meie ülesandeks oli loomulikult mereteede valla hoidmine, et kohalike elanikeni jõuaks „World Food Programme´i“ toiduabi ning et suurtel sõjalaevadel oleks manöövriruumi. Ja loomulikult ründasid meid erinevad terroristid, kelleks oli spetsiaalselt palgatud välevened. Miinidega oli selline lugu, et nagu ikka – veesatud oli teatud kogus õppemiine. Noh, et leidmisrõõmu ikka ka oleks. Meie laev on aga mõeldud üsna sügavas vees mine jahtima ning kuna õppemiiniomanikud tahavad need peale õppust ikka tagasi ka saada, siis neid väga sügavasse vette ei veesata. Seega leidsime palju ümmargusi, kandilisi, kasvudega, kasvudeta ja teab veel missuguseid miinisarnaseid kive. Sellega kahjuks meie leidmisrõõm piirduski.  Nagu meie kõrvalüksuse – Briti jahtijate divisjoni – ülem ütles: „If it was easy – the RAF (Royal Air Force) would do it!

Tegelikult algas Joint Warrior üsna kehva ilmaga. Kui meie saime õigel ajal Glasgow´st tulema, siis briti jahtijadivisjon pidi mitu päeva, sest Põhja Kanalis (väin, mis eraldab Šotimaad Põhja-Iirimaast) ulatus laine kõrgus kolme meetrini ja teispool Hebriide kaheksa meetrini! Polegi väga tihti selliseid ilmateateid näinud, mis ütlevad, et tuule tugevus langeb ning 9 pallisest tormist saab kõigest 8palline torm. Süüdi oli selles Eestimaal head ilma „teinud“ kõrgrõhkkond, mis Atlandi tsükloneid edasi ei lasknud.

Õppuse ala kaarti uurides avastasid tähelepanelikud ühe kaljusaarekese, mille peale oli kirjutatud: Landing prohibited (Infected with Antrax)! Antraksi, st siberi katkuga meenuvad tänapäeval küll mingid välismaised terroriaktid ehk -kavatsused jms, aga see Šoti saareke tekitas kummastust. Piisavalt Discovery´t vaadanud teadsid rääkida, et tegu pidi olema saarega, kus Külma Sõja ajal bioloogilist ründeainet st siberi katku testiti!

Ühel ööl kui ootasime järgmist jahtimisülesannet, nägime ja kuulsime pealt suurte laevade laskeharjutust. Laskjaks oli üks briti hävitaja ning ilmnes, et tegemist oli mereväe tuletoetusoperatsiooniga, st tulistati sihtmärke kaldal. Oli pilvitu öö, taevas säras linnutee, millele lisandusid üks hävituslennukite lüli, mis samade kaldasihtmärkide vastu lähituletoetust tegi ning kaks kopterit tulejuhtidega. Rahuaja tingimustes kõikidel lennuvahendeil tuled põlesid, neid oli eemalt hästi näha. Mereväe tuletoetust lasti 4,5 tollisest laevakahurist. Kõigepealt hakkasid madalalt üle taevalaotuse üsna aeglaselt lendama kindlate vahemaade tagant trasseerivad mürsud, mis kõik umbes ühte kohta maandusid. Ammu peale terve valangu tabamist kostusid meieni ka kahuripaugud ise – laskja oli siiski üsna kaugel. Tobedalt lummav vaatepilt igatahes. Ühel hetkel hakkas aga taevas trasseerivate mürskude taustal helendama ja vaatleja sillas küsis, kas tegu on mürskudest tuleneva gaasi vms. Selgus, et need olid virmalised, mis aastaajast hoolimata üsna selgelt põhjataevasse väljajoonistusid ja mõnikümmend minutit kena vaatemängu pakkusid.

Õppuse lõpu lähenedes kasvas operatiivtempo tuntavalt. Meid rünnati terroristide poolt korduvalt ja raadioeetri vahendusel kuulsime pealt suurte laevade sõda. Alanud oli nö kineetiline faas, kus koalitsioonivägedel oli 24 tunni jooksul kästud vaidlusalune ala relvade jõul osapooltest puhastada. Kuigi palju pahasid neutraliseeriti, said ka oma laeva pihta ja olid kas lõplikult või ajutiselt mängust väljas. Ka meie saime peale üht järjekordset asümmeetrilist rünnakut õppuse kontrollijailt sõnumi, et nüüd olete N tundi mängust väljas. Siiski lõppes kõik heade võiduga.

EML Admiral Cowan´i kuues reisikiri

EML Admiral Cowan´i kuues reisikiri
Läänemeri, Põhjameri, Atlandi ookean


Peale mõnepäevast sissepõiget kodusadamasse, ühinesime üksusega keset Läänemerd ning algas ülesõit läbi Taani väinade ja Põhjamere Šotimaa suunas.

Juba varakult enne Öresundi silda (see mis ühendab Malmö linna Amageri saare st Kopenhaageniga) hakkas silda tasahilju rahvast kogunema. Kõigil pilgud silla poole. Komme näeb ette, et kui silla alt läbi sõidad ja samal ajal rong üle silla sõidab, tuleb vahiohvitseril oma sajalisi luftitada ja tervele meeskonnale välja teha. Vahis oli OPO (operatsioonide ohvitser). Juba kaugelt näha, et Taani poolt tuleb rong. Aga nii kaugelt, et jõudis veel kaugemalt enne meid Rootsi. Vahetult enne silda kihutab Rootsi poolt kiirrong ja jõuab kõikide kurvastuseks napilt enne meid minekut teha. OPOl vedas. Ja kohe peale silla alt läbisõitu tuli uus kiirrong Taani poolt Rootsi – tõeline nöök.

Taani põhjatipus – Frederikshavn´is – tegime lühikese peatuse, et kütuse- ja veevarusid täiendada ning seejärel alustasime Põhjamere ületamist. Esimene öö Skagerrakis oli tormine, nii et enamus asju, mis enne veel polnud oma kohta laevas leidnud, tegid seda. Üksuse ülem otsustas koostöös oma padrega (poolakad on teadupärast katoliiklased) isegi terve pühapäeva halva ilma tõttu harjutustest vabaks päevaks kuulutada.

Kogu ülesõit Šotimaale oli paras „tigude ralli“ – et õigeks ajaks kohale jõuda, pidi keskmine kiirus üsna suur olema ja nn pidurdavaid harjutusi ei saanud teha. Kõik harjutused ongi jagatud pidurdavateks ja mitte-pidurdavateks, vastavalt sellele, kas harjutuse käigus on vaja kiirust alla võtta ja manööverdada või mitte. Peamised mittepidurdavad harjutused on side- ja kõik sünteetilised harjutused. Sünteetilised se´s mõttes, et tegevus toimub vaid raadioeetris.

Põhjamerel oli ilm juba päris kena – loksus vaid vana ummiklaine. Ületasime null-meridiaani ja jõudsime läänepoolkerale. Selle sündmuse tähistamiseks toimus nende meeskonna liikmete traditsiooniline ristimine, kes kunagi varem sõjalaeval null-meridiaani ületanud polnud. Noviitsidel tuli enese õigustuseks mõned ülesanded täita ja oma julgust tõestada, et Vana Neptun nad lõpuks läänepoolkerale ka ametlikult lubaks.

„Albioni rand“ hakkas paistma keset ööd ja esimesena läbisime Pentland Firth´i läändemineva hoovusega. Pentland Firth, Šotimaa põhjatipu ja Orkney saatre vaheline väin on kuulus selle poolest, et seal esineb maailma kõige suurem loodetest (tõusud ja mõõnad) põhjustatud hoovus – kuni ca 11 sõlme (meie tippkiirus on ca 12 sõlme)! Seetõttu oli vaja tabada õiget „hoovuse akent“.

Šotimaa läänerannikul kohtusime HMS Albion´iga – Briti dessantlaevaga, mis parasjagu merejalaväe noortele dessantharjutust tegi. Olukorda ära kasutades, organiseeris meie üksuses olev Briti laev HMS Penzance kohe personali vahetuse. Selliseid vahetusi toimub üksuse siseselt iga päev, eesmärgiks tutvuda teiste laevade, kommete, eluolu, protseduuride jms. Seekord avanes võimalus saata keegi suurele dessantlaevale ning väljavalituks osutus meie mehaanik. Vastu saime aga oma esimesel merepraktikal oleva Royal Navy ohvitserihakatise – Officer Cadet. Selliseid saadeti Albion´ilt peaaegu kõikide miinijahtijate peale, et nood ka väikese laeva elu näeksid. Kõige muu olulise kõrvalt näidati kadetile õhtutundidel ka eesti kultuuri: „Maleva“ filmi ja „Nu pogodi“ multikaid – Welcome to Estonia!

Teekond Glasgow´ni kulges mööda Lääne-Šoti ranniku äärseid saartega varjatud kitsusi, mida kohalikud Inner Leads´iks kutsuvad. See koosneb sadadest saartest, nendevahelistest väinadest ning loch´idest (fjordi kohalik nimetus). Ka siin tuleb hoovusi täpselt arvestada, sest valel ajal st vastu hoovust sõites ei pruugi just palju edasi jõuda. Rannaäärne maastik on Põhja-Atlandile iseloomulikult karm, kaljumäed kerkivad otse veepiirilt, ilm on enamasti udune ja sajab vähemalt uduvihma. Aga jumalast mahajäätud pole see kant siiski mitte – faarvaatrid on täis kalureid, rannaääres on tihti sadamakohti ja ka Royal Navy toimetab nendes vetes päris usinalt. Teel kohtasime näiteks üht allveelaeva, mis pealvee mööda sõitis. Šoti rannaveed on päris ametlikult jagatud Šoti harjutusaladeks, kus kogu meresõit toimub kooskõlas ja harmoonias kohaliku mereväe õppustega – st valel ajal vales kohas olles saad sellest igal juhul teada!

2010-09-30

EML Admiral Cowan´i viies reisikiri


Läänemeri

Eelmisest kirjast on palju aega möödas - jutt jäi pooleli Saksamaal. Niisiis – peale avariitõrjet Neustadt´is sõitsime üle lahe ja mööda Trave jõge üles Lüübeki linna, mida miinitõrjeüksus külastas poolametlikus korras. Poolametlik tähendab, et kuigi visiit oli „ametlik“, polnud nii palju mereväediplomaatilist tseremoniaalsust ja formaalsust kui päris-ametlike visiitide korral. Vastandina (pool)ametlikele, on enamus sadamakülastusi „rutiinsed“, st lihtsalt nädalavahetused puhkamiseks ja õppusteks ettevalmistamiseks.

Meile tähendas poolametlikkus igatahes üsna kena naiskadetist kontaktohvitseri, kes meiega terve nädalavahetuse jooksul tegeles ja igakülgselt abistas, ning tavapärast reedeõhtust vastuvõttu komandörile lipulaeva pardal.

Sildumisel juhtus selline lugu, et võõrustajad olid planeerinud meile kaikoha ühe ajaloolise puust laohoone kõrvale, milles, nagu selgus, tegutsesid kaks restorani. Kogu laevastik seisis muide vanalinna servas, seega üsna mugavalt. Nendes restoranides pidi aga järgmisel päeval peetama kaht pulma, mistõttu pulmakorraldajad muutusid üsna murelikeks kui hall ja mürisev laev nende vee-vaate ära rikkus. Peale pikemat seletamist sadamakapteni ja restoranipidajate vahel otsustasime natuke tagurdada ja neile vaate avada. Ühe pulmapeo pruudi-poolne korraldaja oli kohe nii rahul, et kutsus terve meeskonna peokohta kesvamärjukest mekkima. Loomulikult ei kõlba sellistele kutsetele „ei“ öelda ja nädalavahetus oligi kenasti alanud.

Peale hingetõmbamist Lüübekis algas ülesõit Turu poole ning ettevalmistused õppuseks Northern Coasts 2010 (NOCO 10). Kuigi kogu miinitõrjegrupp on nüüdseks juba enam-vähem kokku harjutanud, kasutatakse ülesõite ühelt õppuselt teisele taseme hoidmiseks nii üksusesiseses kui ka üksiku laeva siseses tegevuses. St aega kasutatakse laevasiseste häirete, nagu mees üle parda, tulekahju jms, taseme hoidmiseks ning laevadevahelisteks side- ja muude koostööharjutuste tegemiseks. Suuremaks harjutuseks oli teise laeva abistamine avariitõrjes, kus avaristiks olime seekord meie ise ning abistajaiks britid ja sakslased.

Ülesõitude ajal seisab meeskond ülesõiduvahti, mis tähendab, et neli tundi ollakse vahis ja kaheksa vaba. Ainult õhtusöögi ajal on kahetunnised vahid neljast kuueni ja kuuest kaheksani, et ühe vahimeeskonna vahid kogu aeg samadele tundidele ei satuks. Neli vahis ja kaheksa vaba ei tähenda muidugi, et need kaheksa tundi kogu aeg täitsa vabad oleksid – sel ajal tehakse vajaminevaid jooksvaid töid, süüakse jne. Vabal ajal jõuavad nii mõnedki ka angaari jalgrattaga väntama, aga lemmik vaba-aja tegevused on siiski filmide vaatamine, arvutimängud ja lugemine.

Jalgratas angaaris on hädavajalik riistapuu, sest kambüüs (maakeeli köök) varustab meid neli korda ööpäevas kõige hea ja paremaga ning merel olles on füüsiline tegevus üsna piiratud. Kambüüsist veel nii palju, et seal vaaritavad kolm kokka tavapäraseid söögikordi: hommik, kolmekäiguline lõuna ja õhtusöök ning lisaks öisesse vahti minejaile päevased jäägid ja võileivad öösöögiks.

Kuna sissesõit Turu sadamasse Saaristomeres on pikk ja kitsas, oli see organiseeritud kahe konvoina. Meie jäime kahjuks teise konvoisse ja jõudsime sadamasse alles pimeda saabudes. NOCOle saabusid ka EML Tasuja ja EML Ugandi, nii et juba esimesel õhtul kuulsime erinevaid uudiseid ja kuulujutte kodumaalt ning laupäeva hommikupoolik kulus Ugandiga järelesaadetud varustuse laeva vedamisele.

Pühapäeva hommikul kutsusime staabilaeva poolakad välja korvpallis ja võitsime suurelt rändkarika endale tagasi. Tundub, et tegu ongi Eesti-Poola vägikaikaveoga, sest teised laevad pole veel huvi üles näidanud.

NOCO on iga-aastane Saksa mereväe poolt korraldatav õppus, mis iga kord toimub erinevas Läänemere-ääres kohas.  Selleaastase NOCO rikkus aga ilm, mis oluliselt piiras tegevusi. Enamuse õppuse ajast puhus SW (süd-west, maakeeli edel) torm, mis takistas väiksemate laevade tegevusi avamerel ning madalad pilved ja piiratud nähtavus tühistas enamuse planeeritud harjutustest lennukitega.

NOCO lõppes meile kohe alguses õnnetult (või siis õnnelikult, kuidas võtta), sest üsna pea avastasime end kodusadamast katkiläinud elektroonikat parandamas. Selline katkiminek pole muide midagi eriskummalist, kuna ühes miinijahtijas on keskmiselt rohkem tehnikat, mistõttu on ka katkiminemise tõenäosus suurem. Keskmise miinijahtija jooksva keremeetri hind kogu laeva hinnast on võrreldav või ehk suuremgi kui näit tuuma-allveelaeval või lennukikandjal. Kokkuvõttes oli üsna kasulik koduskäik: õppusest polnud ilma tõttu niikuinii suuremat asja, meeskond sai kodus käija ning elektroonika sai ka korda.